/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2024/11/28/16511702t1h74b2.jpg)
Kaks kuud enne lahkulöömist Venemaa elektrivõrgust seisab Eesti silmitsi enneolematute jamadega.
Esiteks lõi Eesti Energia juhatus selja sirgu – keeldus osalemast avalikus seaduserikkumises ning võttis Narva vanad põlevkiviplokid maha elektribörsilt. Sirgeselgsus kestis küll vaid ühe päeva, pakkumiste tegemine jätkub tänasest. Samas otsib riigifirma kokkulepet keskkonnaametiga. Eesti peab hoidma kasutusvalmis 1000 MW jagu elektrijaamu, et lambid põleks ja ettevõtted huugaks.
Probleem on selles, et põlevkivijaamad on vanad ja kohe-kohe oma eluiga lõpetamas. Börsile pääsevad nad harva kõrge saastemaksu tõttu, nende pidamine on kulukas. Uusim Auvere põlevkivijaam on küll eluealt noor, aga tehnoloogia tõttu olnud alatasa rivist väljas.
Teiseks tahab Elering ehitada uued gaasijaamad. Need oleks kiiresti käivitatavad ja aitaks tasakaalustada aina suuremaks paisuvate päikese- ja tuulejaamade tööd. Jama on selles, et gaasijaam saab Euroopa Liidus töötada kõige rohkem aastani 2040. Teisisõnu teeks Eesti suure investeeringu elektrijaama, mis nagunii tuleb õige pea demonteerida.
Kolmas jama on elektri hind. Isegi lätlaste pikaajaline prognoos näitab tulevikuks madalamat hinda, Eesti suurest eeskujust Soomest rääkimata. Kahe riigi keskmine hinnaerinevus on 30 eurot MWh. Kuidas hinda allapoole saada, ei näi Stenbocki majas ega kliimaministeeriumis keegi isegi mõtlevat, rääkimata selle nimel tegutsemisest.
Mugavus uinutas
Venemaa ja Valgevene ühisest elektrivõrgust lahkumine tuleva aasta 9. veebruaril süvendab neid muresid.
Venemaa pakutud mugavusteenus lubas energiapoliitika juhtijatel uinuda. Samuti tagas Vene elekter siinkandis soodsa energiahinna. Vene elektrivoo tõttu ei teinud Balti riigid investeeringuid elektrijaamadesse. Head ajad, mil kõike oli üle, on aga möödas ja korraga on kõik puudu nagu Mõhul ja Tölpal.
Nüüd, mil Vene raudkatlad Narva jaamades on väsinud ega mahu ka põlevkivile seatud ülipüüdlikesse keskkonnanormidesse, mille Eesti ise on endale seadnud, saab korraga selgeks, et energeetikas tuleb aastaid ette vaadata.
Nüüd, mil Vene raudkatlad Narva jaamades väsinud ega mahu ka põlevkivile seatud ülipüüdlikesse keskkonnanormidesse, mille Eesti iseendale ise seadnud, saab korraga selgeks, et energeetika on midagi, mille tõhusaks toimimiseks tuleb aastaid ette vaadata.
Eesti valitsus pole aga seda teinud, piirdudes peamiselt poliitilise punktinoppimisega, näiteks õiendades Eesti Energia juhtide preemia suuruse üle. Või tegelenud Taani meretuuleinvestori peletamisega Eesti ja Läti vetest. Eleringi eelmine juht Taavi Veskimägi lubas mäletatavasti ise hakata meretuuleparki arendama. Praegu pole sellest enam midagi kuulda.
Valitsuse plaan
Valitsuse plaan
Energiamajanduse arengukava näeb ette, et põlevkivijaamad asendatakse gaasijaamadega: 2029. a saaks valmis 500 MW ja pärast 2030. a veel 700 MW.
Riik ostab vähempakkumisega 4 TWh maismaa- ja
2 TWh meretuuleparkide elektrit.
Põlevkivielektri tootmine lõpeb 2035 ja põlevkiviõli 2040.
Eesti Energia kavatseb põlevkivielektri tootmise lõpetada 2030, uue õlitehase tegevusluba kehtib praegu 2035. aastani.
Allikas: kliimaministeerium
Nii polegi kokkuvõttes ime, et lõpuks tuleb appi iroonia. Eesti Energia juht Andrus Durejko ütles, et esmaspäeval riigikogu erikomisjoni istungil, et elektri varustuskindluse on tagamata. «Erikontrolliga seda ei lahenda,» märkis Durejko, viidates hulga raha ja advokaatide aega kulutanud dokumendile, mille tellis eelmine rahandusminister Mart Võrklaev ja mis viidi lõpule praeguse ministri Jürgen Ligi ajal.
Erikontrolli aruanne leidis küll hulga rikkumisi Eesti Energia eelmise juhtkonna tegevuses, aga kokkuvõttes on see kui mullune lumi, mida suure poliitilise kära saatel rahvale esitati. Üks otsene tagajärg siiski oli: kuna praegune juhatus ei soovi, et nende tegevus sarnase erikontrolli aktiga risti löödaks, soovisid nad vanade põlevkivikatelde tööks lisagarantiisid.
«Me ei pane põlevkivijaamu käima, sest rikuksime sellega reegleid. Enefit Poweri ja Eesti Energia juhatusele tähendab see riski saada kriminaalsüüdistus – see ei ole olukord, kus ükski ettevõtte juht soovib olla,» ütles Durejko.
«Veebruaris vaatab vastu elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaa omast, me oleme sellega juba varem tegelenud. Meil ei ole lahendust varustuskindlusele tulevikuperspektiivis. Omaniku ootus on lakooniline: hoida võimsust 1000 MW. Selle kohta on öeldud, et peate tegema ja ilma rahata tegema,» rääkis Durejko.
Ta lisas, et ilma rahata tehtud asjad ei ole väga head. «See on üks probleem, mis ei ole lahenenud pika aja jooksul, kuigi kliimaministeeriumis arutatav saartalituse režiimi toetus on üks lahendus,» märkis Durejko. «Elektri varustuskindlust tuleb võtta tõsiselt. 1000 MW küsimus vajab kõikide osapoolte koostööd, erikontrolliga seda ei lahenda.»
«Enefit Poweri juhitavaid elektrijaamu on vaja reservvõimsustena. Kuna nendega tulu ei saa teenida, tuleb leida lahendus, kuidas jaamade ülalpidamiskulu katta,» ütles Enefit Poweri juht Lauri Karp. «Balti riikides on juhitavat elektritootmisvõimsust varsti puudu, aga ühtki investeerimisotsust pole tehtud.»
Kliimaministeeriumi eesmärk on, et Eestis oleks elekter odavam kui ELs keskmiselt. Energiakaupleja Baltic Energy Partnersi juht Marko Allikson ütleb aga, et eesmärk peaks olema, et elekter on odavam kui naabritel, ennekõike Soomes. Vastasel korral läheb tööstus Soome ja meile jääb pealtvaatamise rõõm.
Aastaid tegemata töö
Eestis püsib hind veel aastaid 70 euro kandis, samas kui Soome ennustavad tulevikutehingud märksa madalamat, 50-eurost hinda. Ja pole näha poliitilist tahet, et Eesti elektri hind võiks võrdsustuda või osutuda odavamaks.
«Elektri hinna muutus ei käi raks! ja valmis, selleks kulub aastaid töid,» ütles Allikson. «Kui tahta hinda muuta, siis ainult plaanimajandusega, turumajandus käib aga omasoodu.»
Allikson märkis, et soomlased on aastaid pingutanud elektrijaamade rajamise nimel, nad on ehitanud tuumareaktoreid, hiljuti sai valmis Olkiluoto kolmas reaktor ja juba kavandatakse uusi, samuti tuuleparke ja muid elektritootmisi. «Madala hinna saladus on pikaajalises planeerimises, ilma selleta ei ole võimalik soodsat hinda saada.»
Eestil aga midagi võrreldavat ette näidata pole. «Veebruaris eraldume Venemaa elektrivõrgust, aga meil ei ole juhitavaid elektritootmisvõimsusi, et elektri tootmist ja tarbimist tasakaalus hoida,» lausus Allikson.
Elering on kuulutanud välja hanke juhitavate elektrijaamade ehitamiseks, kuid tuleval suvel lõppeva hanke järel saab uus jaam valmis parimal juhul paari aasta pärast.
Seni tuleb hakkama saada põlevkivikateldega, mille töös hoidmine on omaette probleem nii keskkonnakaitse kui ka tehnilise korrasoleku pärast.
Allikson viitas, et valitsus uinus neil aastail, kui põlevkivijaamad pakkusid palju odavat elektrit. 2019. aastal aga tõusis järsult heitmekvoodi hind ja põlevkivijaamad osutusid konkurentsivõimetuks.
«Keegi ei osanud ette näha, et heitmekvoodi hind kasvab 100 euroni tonnist. Korraga oleme elektrimajanduses portsu otsas, mida keegi ei osanud ette näha. Elektrimajanduse planeerijad peaks peeglisse vaatama,» lausus Allikson.
Kuigi Elering otsib konkursiga gaasijaama ehitajat, on gaasijaama eluiga keskkonnapoliitika tõttu napp, praegustel andmetel pärast 2040. aastat fossiilkütustest elektrit toota ei tohi. «Aastal 2040 gaasijaam suletakse ja müüakse Aafrikasse,» kirjeldas Enefit Poweri juht Lauri Karp tulevikku teisipäeval Äripäeva energiakonverentsil.
Karp kinnitas, et Eesti Energia huvi on lõpetada põlevkivienergeetika võimalikult kiiresti, aga kuna näha ei ole, et oleks tulemas piisavas koguses biometaani või vesinikku, siis tuleb varustuskindlust ikkagi tagada põlevkivijaamadega. «Küsimus on selles, kas me tahame põlevkivijaamu, mis pole majanduslikult tasuvad.»
Karp märkis, et valitsuse eesmärk toota kogu vajalik elekter taastuvaist allikaist pole realistlik. Tema sõnu on võimalik koos biomassist saadava energiaga toota taastuvast energiast 60–80 protsenti vajalikust elektrist. Kliimaministeeriumi koostatud energiamajanduse arengukava pole tema sõnul tõsiselt võetav. «Jätame selle arengukava sinna, kus ta on.»
Eleringi juhatuse liige Erkki Sapp ütles sealsamas konverentsil, et Eestil on vaja varustuskindluse tagamiseks 1000 MW juhitavaid jaamu. «1000 megavatti tuleb kokku ainult koos põlevkivijaamadega,» kinnitas Sapp. «Põlevkivi võimsust on lähematel aastatel vaja. Ühe mure klaarin veel ära: kui on gaasi tarbijaid, siis on ka toru Narva.»