E-poed on hädas saritagastajatega. Kas pahatahtlikku tegevust peaks reguleerima?

Euroopa tarbija on hakanud e-poodidest kaupa «igaks juhuks» rohkem tellima, kui plaan alles jätta, mistõttu on tagastuste hulk hüppeliselt kasvama hakanud. Kuna tegemist on asjatu ning aina kasvava keskkonnajalajäljega, siis kas seda peaks kuidagi ohjeldama või põhjendama?

Probleem on kaupade massilises tagastamises, mille põhjus pole sugugi selles, et kaup oleks halb või ebakvaliteetne. Oma roll on siin nii kaupmehel kui ka tarbijal ning seda toetab 14-päevane tagastusõigus e-poest ostes, mida polegi vaja põhjendada. Kas peaks kaaluma reegli loomist, kus tagastamisõigus toimiks siiski vaid põhjusega või suunama tagastusõiguse rohepöördesse – kaupa oleks tasuta võimalik tagastada üksnes keskkonnasõbralikes kanalites?

Igal juhul on siin tõsine mõttekoht, sest tasuta tagastamise hüppeline kasv tekitab küll kaupmehele kaasnevaid kulusid, kuid veel olulisem, et tegu on ebamõistlikult suure keskkonnajalajälje suurendamisega. Eestlased tellivad iga kuu ainuüksi pakiautomaatidesse 1,4 miljonit pakki. Kui siit arvutada tagastuste hulk, lisapakkimised, kullerid, pakivedu, kütus… Tarbija, palun mõtle sellele enne, kui tellid ilma konkreetse ostusoovita või mõtled juba eos kauba tagastamisele!