Akadeemik: fosforiiditööstuse riskid on liiga suured

Akadeemik Kalle Kirsimäe Ülgase fosforiidimaagi tükiga. Eesti kõige ihaldusväärsemad fosforiidikihid peituvad tema sõnul Kabalas. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli geoloogia­professor akadeemik Kalle Kirsimäe ütleb, et fosforiidi kaevandamisega kaasnevad sedavõrd suured keskkonna- ja poliitilised riskid, et ainuüksi seepärast pole tööstuse rajamine praegu mõeldav.

Lisaks tuleb Kirsimäe sõnul arvestada, et ehkki fosforiidist hinnaliste metallide eraldamine on teoreetiliselt ja laboritingimustes võimalik, ei tasu see tööstuslikul tasemel end ära.

Mida te arvate fosforiidikaevanduse avamisest?

Ma ei häbene öelda, et Nõukogude ajal fosforiiti raisati. Fosforiidimaak jahvatati ja külvati põldudele lootuses, et äkki saavad taimed midagi kätte. Eesti fosforiiti kasutati väetise tootmiseks väga lühikest aega 1980. aastate lõpus Maardu keemiatehases.

Eesti fosforiidivaru suurus ja kvaliteet on teada. Praegu on küsimus kaevandamise, rikastamise ja töötlemise tehnoloogias. Eesti fosforiiti, karbifosforiiti ei ole lihtne rikastada nõutavale tasemele väävelhappe menetluse jaoks, kuigi see on võimalik.

Teie uurisite haruldasi muldmetalle fosforiidimaagis. Kas neid saab kätte?

Haruldasi muldmetalle fosforiidi toormest kätte ei saa, sest ei ole majanduslikult tasuvat tööstuslikku tehnoloogiat.

Nii et poliitikud valetavad, kui nad räägivad haruldastest muldmetallidest?

Ma ei ütleks nii, sest valetada saab siis, kui tead tõde ja teadlikult ajad teist juttu. Poliitikud ei ole tehnoloogid ega geoloogid. Poliitikud korjavad memodest välja laused, mis on neile hetkel tarvilikud.

Laboris on võimalik fosforiidimaagist muldmetalle kätte saada, aga on väga suur vahe, kas toimetada katseklaasis või tööstuses. Tehnoloogiat ei ole praegu olemas.