Statoil Fuel&Retaili ülevõtmine Kanada jaemüügiketi Couche-Tard poolt on ilmselt üks näide naftatööstuse ümberkujunemisest. Eelmise sajandi lõpul ja selle sajandi alguses, kui naftabarreli hind langes 10 dollarile ja korraks isegi alla selle, toimus naftatööstuses suur konsolideerumine.
Tõnis Oja: Statoili ost on näide naftatööstuse ümberkujunemisest
Briti naftagigant British Petroleum ühines John Rockefelleri naftakompanii Standard Oil ühe järglase Amocoga praeguseks BPks, Exxon ühines Mobiliga (praegune Exxon Mobil), Chevron Texacoga (praegune Chevron), Prantsusmaal ühinesid TotalFina ja Elf (praegune Total).
Nüüd on olukord muutunud vastupidiseks. Suured ja ülisuured naftakompaniid hakkavad nafta ja gaasitootmise ning naftatöötlusüksusi jaemüügi- ja keemiatööstusüksustest lahku lööma. Selle suuna pioneer ongi Statoil. Eelmise aasta 1. juulil tegi samasuguse lahutamise läbi USA suuruselt viies naftakompanii Marathon Oil ja veel kaks väiksemat ettevõtet. Selle kuu lõpus jaguneb USA suuruselt kolmas naftakompanii ConocoPhillips nafta- ja gaasitootjaks Conoco ning naftasaaduste jaemüüjaks ja naftakeemiaettevõtteks Phillips 66. Need kaks ettevõtet ühinesid ühtede viimaste naftahiidudena 2002. aasta suvel.
Kui konsolideerimise põhjuseks oli soov luua vertikaalselt integreeritud naftakompanii, kes kontrollib kõike, alates naftaleiukohtade otsimisest kuni mootorikütuse voolamisest paaki, siis praegune lahutamine lähtub sellest, et eraldi suudetakse luua aktsionäridele rohkem väärtust.
Nafta otsimine, maardlate kasutuselevõtt ja naftatöötlemistehaste rajamine on väga suure kapitalimahuga tööstused, jaemüük peab aga hakkama saama suhteliselt väiksemate marginaalidega. Tõsi, tootmise marginaalid jäävad suureks juhul, kui nafta hind püsib kõrge.