/nginx/o/2024/11/06/16470082t1ha240.jpg)
Talve lähenedes hakkavad inimesed oma autosid talvekorda seadma. See ei olegi nii lihtne ülesanne, kui pead langetama uusi valikud, kaaluma erinevate rehvide vahel ja otsustama, miks üks või teine valik on targem või mõistlikum.
Majandussurutis sunnib inimesi igalt poolt kokku hoidma, kust vähegi võimalik, et säilitada senine elatustase. Mis vahet seal on, millise rehviga sõidad, kohale jõuad ikkagi? Aga talveoludes ei pruugigi jõuda. Erinevate rehvide vahe võib olla väga suur.
Viimaste aastate selge trend on, et inimesed eelistavad odavamaid rehve, sõltumata sellest, kas nende kvaliteet on piisavalt hea, peaasi, et need vastaksid üldjoontes nõuetele.
Kui varem olid Aasia ja eriti Hiina rehvid välimuselt küll normaalsete rehvidega sarnased, kuid vastupidavuselt kehvakesed, piltlikult öeldes «plastmassist», siis tänaseks on Aasia rehvide kvaliteeditõus olnud arvestatav, pakkudes Euroopa tootjatele tõsist konkurentsi. Nende peamine eelis on soodsam hind ning isegi kui kvaliteet ei ole suurepärane, on hinnaargument piisav, et kvaliteediargument üles kaaluda.
Rehvivahetus on liiga kallis
Autoomanik saab täna valida väga erineva hinnaklassiga rehvide vahel ning ta on asunud seda tegema ühes suunas – ta valib soodsama hinna ja seeläbi viletsama turvalisuse. Valik on mõistetav, kuid ühiskonnale kulukam ja koormavam.
Sõltumata sellest, kui kallis on uus rehv, on täpselt sama kulukas kõikide vanade rehvide taaskasutamisse suunamine. Eestis on hetkel ainult üks tootjavastutusorganisatsioon (Rehviringlus), mis reaalselt vanade rehvide käitluses alternatiive omab ning keskkonnasäästlikkusele mõtleb.
See, et inimene valib odavama rehvi, tähendab väiksemat turvalisust nii talle kui ka teistele liiklejatele, kiiremat kulumist ning ühiskonnale suuremat keskkonnajalajälge. Olukorrast võidab ainult kehvema toote tootja, kuid tarbija, kaasliiklejad ning ühiskond seevastu kaotavad.
Kõik ei ole Ott Tänakud
Eestis saab lamellrehviga sõita aasta ringi ning seda võimalust kasutavad üllatuseks ka lugupeetud taksofirmad. Esitaks on Aasia lamellrehv kuni kaks korda odavam ning kuna teda ei ole vaja vahetada, võib temaga trahvi kartmata sõita südamerahus järjepanu 365 päeva aastas. Kokkuhoid on arvestatav.
Selleks et inimesed hakkaksid kasutama turvalisemaid rehve, riik maksuerandit tegema ei hakka, mistõttu lahendus on, et turg paneb kõik paika. Eesti oludes määravad väga palju Põhjamaadega sarnased keerulised teeolud ca poolel aastal. Kui sõita kehvakvaliteedilise lamellrehviga ja ka sõiduoskused ei ole ott-tänaklikud, võivad tagajärjed olla kurvad.
Omaette küsimus on: kas lamell või naastrehv? Viimast siunatakse peamiselt seepärast, et ta lõhub mõnevõrra teid, kisub asfalti teest välja ja on teehooldusele koormav, kuna teed nõuavad seetõttu kiiremat remonti. Täna on naastrehv siiski paljudes talveoludes, eriti peateedest eemal sõitmiseks asendamatu, säästes liiklusõnnetustest ja päästes elusid.
Eesti kasutakse keskmiselt 60 protsenti naastrehve ning 40 protsenti lamelle. Väga hea sõiduoskuse ja ettevaatlikkusega inimestele on lihtne soovitada lamelle, mis on keskkonnasäästlikumad, kuid sugugi mitte kõigil ei ole väga häid sõiduoskusi ning keskmise sõiduoskusega inimeste jaoks on naastrehv hädavajalik, et püsida paremini teel ja sõita ohutumalt.
Kindlasti tuleb alla panna talverehvid, olgu naast- või lamellrehvid, sõltuvalt sellest, kus inimene sõidab ja kus elab. Otsustamisel tasub lähtuda eelkõige turvalisusest, sest mõeldes enda turvalisusele, mõtleme ka kaasliiklejate turvalisusele.
Ka rehvivahetusäris õitseb must turg
Seoses inflatsiooni ja elukalliduse tõusuga on viimastel aastatel ka rehvivahetuse hinnad jõudsalt ülespoole rühkinud. Hinnatõusu põhjuseks on ka autopargi uuenemine.
Ja maksutõusud kütavad omakorda hinnatõusu! Lihtsal inimesel võib rehvivahetus ausas kohas käia varsti üle jõu ning nii ta otsib endale soodsamaid variante, mis on mõistetav ja paratamatu.
Kindlasti on paljud märganud, et nii Tallinnasse kui ka teiste linnade kaubanduskeskuste parklatesse on tekkinud hulgaliselt konteinereid ja telke, kus rehve vahetatakse. Lisaks erinevad garaažid, kuurid, vanad laudad jms, kuhu tekivad rehvivahetushooajal nõiaväel töökojad. Kuigi garantiid tehtud töödele ei ole, on siiski ligi kaks korda soodsam hind ahvatlev: maksad sularahas ning arvet sulle ei anta.
Seetõttu jäävad riigil ka kõik maksud saamata. Järjest enam on kuulda, et korralikud töökojad pakivad ennast kokku ja lõpetavad tegevuse. Neil lihtsalt puudub võimalus ebaõiglases konkurentsis vastu panna, tasudes üüri- ja kommunaalkulud ning käibe-, tööjõu-, tulu- ja muud maksud. Hinnanguliselt on rehvivahetuses n-ö musta turu osakaal ligi 80 protsenti ja ainult 20 protsenti rehvivahetustöökodadest tasuvad ausalt kõik maksud. Samas pole halba heata – maapiirkondades aitab rehvivahetuse must turg inimestel eluga toime tulla ja ellu jääda.