Energiasäästlik küttesüsteem – tasuv investeering või illusioon?

Premium-klassi eramute ehitus – kõik tööd alates projektist kuni kasutusloani. Foto: Eramute Ehitus

Lubadused väiksematest küttearvetest kõlavad kahtlemata ahvatlevalt, aga kui kiiresti energiasäästlik küttelahendus tegelikult ära tasub ning millised tegurid tasuvust otseselt mõjutavad?

«Energiatõhus küttesüsteem pole võluvits, mis arved kolinal alla toob, vaid keeruline mitme muutujaga võrrand,» rõhutab eramute terviklahendusi pakkuva Eramute Ehituse tegevjuht Rauno Järvis ning nendib, et kahjuks on inimeste nägemus energiasäästlikest küttelahendustest ja nende tasuvusest tihtilugu üsna lühinägelik – võrreldakse sisuliselt võrreldamatuid süsteeme ega osata näha tervikpilti.

Samuti tõdeb mees, et oma tööpraktikas on ta üsna harva kohanud n-ö väga rohelisi kliente, kes soovivad ehitada A-energia­klassi maja, sest see on keskkonnasäästlik. Pigem lähtub valdav enamus ikkagi sellest, et kõrgema energiaklassiga kodu ehitamiseks või renoveerimiseks on võimalik pangast saada soodsamatel tingimustel laenu, ning alles siis, kui laenusumma on teada, hakatakse mõtlema, kui palju saab tehnosüsteemidesse investeerida ning milline kütte-, jahutus- ja ventilatsioonilahendus valida.

Lahtise uksega kütta ei tasu

Mõeldes kriteeriumitele, mida küttesüsteemi valikul arvestada ning millised tegurid investeeringu tasuvust otseselt mõjutavad, nendib mees, et kõik algab ikkagi küsimusest, millises seisukorras on hoone tervikuna. Äkki on aknad ja uksed amortiseerunud või valesti paigaldatud, võib-olla on katuse soojapidavuses lekked või põrandates külmasillad. «Kui maja uks on piltlikult öeldes lahti, siis pole abi ühestki küttesüsteemist, olgu see kui tahes energiasäästlik.»

Soojuslekete tuvastamiseks on laias laastus kaks varianti. Esimene võimalus on alarõhu test. Maja lastakse n-ö tossu täis ning vaadatakse, kust toss välja tuleb. Uuel majal ei tohiks kuskilt midagi lekkida, aga vanal majal on nõrku kohti tõenäoliselt mitu, selgitab Järvis.

Teine variant on hoone sise- ja välisperimeetri filmimine termokaameraga ehk termograafia, mis võimaldab tuvastada kõige väiksema soojapidavusega kohad. «Loomulikult ei tähenda soojuslekked alati seda, et maja tuleb täielikult renoveerida, aga kui probleemseid kohti ei tuvasta, on ka lahendusi raske leida,» toonitab mees. Tihti võib piisata äravajunud puistevilla tagasi omale kohale sättimisest või väiksemate vuukide ja külmasildade täitmisest soojustusvahtudega.

Küttesüsteemi valides tasub Järvise sõnul eelistada võimalikult autonoomset lahendust. Kui maakütte ja soojuspumpade sisselülitamiseks tuleb vaid nuppu vajutada, aeg-ajalt küttekõveraid korrigeerida ning iga paari aasta tagant korraline hooldus tellida ja filtreid vahetada, siis näiteks pelletiküte vajab mitu korda rohkem tähelepanu. Esiteks on vaja osta pelleteid, teiseks on vaja ruumi, kus kütteainet ladustada, ning kolmandaks tuleb katelt puhastada ja hooldada ning kütmisprotsessilgi on vaja aeg-ajalt silma peal hoida.

Tasuvus – mitme muutujaga võrrand

Energiasäästlikest küttesüsteemidest ongi Järvise sõnul praegu kõige populaarsemad maaküte ning soojuspumbad. Samuti tunnevad kliendid aina enam huvi jahutuslahenduste vastu ning mees usub, et kuna keskmine ööpäevane temperatuur Eestis pidevalt tõuseb, siis on jahutus kindlasti üks tulevikuteema.

Konkreetselt süsteemide tasuvusest rääkides tuleb esiteks vaadata seadme soetusmaksumust, ent see pole sugugi ainus kriteerium, toonitab Järvis. Järgmiseks tuleb välja selgitada, kas maakütte torustiku saab paigaldada kaevemeetodil või tuleb puurida. Hinnavahe on meeletu: puurimine maksab 12 000 eurot (paepinnase puhul lausa 20 000 eurot), kaevemeetodil paigalduse hind jääb vahemikku 2000–4000 eurot.

Kuna kaevemeetodi puhul tuleb laiali laotada ligi 500 meetri jagu torustikku, siis tuleb arvestada, et 600ruutmeetrise krundi puhul läheb enamik krundist torustiku alla. Näiteks Nõmmel, kus krundid ongi laias laastus sellise suurusega, ei tuleks kaevamine kõne allagi. Isegi kui vajaliku suurusega maapind on olemas, tuleb arvestada, et edaspidi ei saa seal kasvatada aiasaadusi või luua iluaeda, samuti ei tohiks sellel alal sõita raskete masinatega.

Mis puutub puurimisse, siis näiteks 160–180ruutmeetrisel majal tuleb teha kaks puurauku ning puuraukude ümber on kindel raadius, kus ei tohi midagi toimuda. Samuti on tarvis, et puuraugud oleksid majale võimalikult lähedal. Kui puuraugust katlani tulev magistraaltoru on liiga pikk, siis kokkuvõttes on seegi energiakadu, rõhutab Järvis. Energiakriisi ajal läks puurimine väga moodi. «Puurkaevu oli täiesti võimatu saada, sest kõik puurijad puurisid hommikust õhtuni maakütte spiraale.»

Järvis näeb sageli seda, et kliendid soovivad koju küll võimalikult energiasäästlikku küttesüsteemi, aga tervikpildi ning tasuvuse peale ei mõelda. «Kui enne maakütte paigaldamist oli igakuine küttekulu 400 eurot, aga nüüd on 200, siis saab küll kergendusega öelda, et küttekulud vähenesid lausa kaks korda, aga tuleb mõelda, kui palju läks kogu süsteem maksma,» rõhutab Järvis. Konkreetses näites on aastane võit 2400 eurot, mis on üksnes viiendik puurimise hinnast, aga lisandub veel katla maksumus, torustiku rajamine majani, haljastuse taastamine. «Hind läheb nii kiiresti kosmosesse ja investeeringu tagasiteenimine on väga keeruline.»

Tuleviku märksõna on jätkusuutlikkus

Samuti tuleb mõelda seadmete elueale. Üldjuhul on nii maakütte kui ka soojuspumpade katelde tehasegarantii viis aastat, aga paigaldusele ainult kaks. Kui hiljem peaks mõni oluline komponent katki minema, siis on tasuvusarvutus juba lõhki, rõhutab Järvis.

Täpselt samasugune lühinägelikkus valitseb päikesepaneelide ja elektriautode puhul: öeldakse küll, et paneelide tasuvus on umbes kaheksa aastat, aga keegi ei maini, et selle aja jooksul langeb oluliselt paneelide koguvõimsuse protsent, mõni paneel on võib-olla tulnud välja vahetada. Ka elektriautodel rõhutatakse, et nelja euro eest saab 100 km sõita, aga vähem räägitakse sellest, kui kiiresti elektriauto hind turul kukub või kui kaua aku vastu peab. Just seetõttu tulebki küttesüsteemi soetus- ja paigalduskulude tulemina tasuvuspunkt välja arvutada ning alles siis saab rääkida süsteemi terviklikkusest ja energiasäästlikust toimimisest, rõhutab Järvis.

Tulevikku vaadates nendib mees, et eks pidevalt püütakse uusi seadmeid arendada ning olemasolevaid täiustada, aga suures plaanis liigub kogu maailm, sealhulgas ehitussektor, Euroopa Liidus kehtestatud direktiivide ning CO₂ kvootide alusel. «Selliste suurte ülemaailmsete ettevõtete jaoks nagu Boeing või Hilton on jätkusuutlikkus praegu A ja O ning täpselt sama toimub ka ehitussektoris,» ütleb Järvis ja viskab õhku mõtte, et kui tahame kümne aasta pärast endale koju puuküttega ahju või kaminat ehitada, siis võib-olla peame hakkama maksu maksma, sest tekitame liiga palju CO₂.

Lõpetuseks toonitab Järvis, et kindlasti ei soovi ta vastanduda ning on kindel, et tulevik kuulub energiatõhusatele küttesüsteemidele, aga rõhutab, et iga asja jaoks on oma aeg ja koht. «Energiasäästlikku lahendust ei saa valida ühe näitaja põhjal – võrrandisse kuulub ka tasuvuspunkt ning puhtalt seda arvestades ei pruugi kõik lahendused pikas plaanis olla kõige kuluefektiivsemad.»

Vaata lisa:
eramuteehitus.ee