Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/02/11/132060t1ha87c.jpg)
2007. aasta sügisel alguses saanud ning möödunud sügisel järjest kasvavalt tähelepanu kogunud finantskriis, kus riikide valitsused pankasid täiendavate vahenditega poputasid, hakkab jõudma uude ajajärku. Kui varem oli probleem pankades ja nende loodud uutes «toodetes», siis nüüd mõjutavad nende sündmuste järelmid pea kõiki majandusvaldkondi.
Sajad miljardid eurod ja dollarid maksumaksjate raha on aidanud finantssüsteemi vereringe küll töös hoida, samas tahavad pangad seda töös hoida aeglasemalt. Riskide kärpimiseks on pea kõik suuremad pangad müünud oma varasid, vähendamaks sellega oma finantsvõimendust. Kui varem laenati ühte omakapitali dollarit välja kuni 33 korda, siis nüüd vaid 20 või vähemgi ning selle mõjud on ilmsed – raha on maailmas vähem.
Kuna pangad tahavad pigem oma finantsvõimendust vähendada, siis pole nad ka niivõrd huvitatud uute laenude andmisest. Pigem hoitakse tekkinud varusid (kehva) intressi maksvate keskpankade juures ning teistele pankadele, keda lihtsalt ei usaldata, seda raha ei anta.
Raha enda käes hoidma sunnib teinegi argument. Majanduslanguse ajal on kahjumid tüüpilised – ettevõtete laenumaksevõime halveneb, sama lugu on ka eraisikutega. Seetõttu kulub varuks hoitud raha kindlasti ära ja igaks juhuks on parem seda kellelegi mitte anda. Nii on paratamatu, et uusi investeeringuid ei tehta, tarbijad ei saa osta sellisel hulgal kestvuskaupu, sellest tulenevalt pole vaja ka nende tootjate juures nii palju töötajaid. Ja koondamiste ring algab.
Kulutame kõik, mis on
Maailma majanduse peamine mootor on juba ligi kümme aastat olnud Ameerika Ühendriigid. USA tarbijad sisuliselt enam säästusid ei kogunud – kõik kulutati ning osteti näiteks odavaid Aasiast pärit tooteid. Aasiasse toodete müügist tulnud raha laenati tagasi USAsse ja Euroopasse, mille eest sai jälle osturingile minna. Ring on nüüdseks aga läbi.
Ameeriklased peavad hakkama rohkem säästma – majanduskriisi ajal säästmine tõstab tarbijate usaldust, sest tal on säästud, samas suurendab pangakontole seisma jääv raha samal ajal majanduse languse suurust. Eratarbimine moodustab USA majandusest ligi 70 protsenti, olles mõne aasta tagusest ajast märksa kõrgemal.
Samal ajal kui USA tarbijad ongi otsustanud oma kulutustega kokku hoidma hakata, on maailma tarbimisveduri rolli üle võtnud aga keegi teine – USA valitsus, mis kavandab tänavu kulutada majanduse elavdamiseks ligi triljon dollarit (see on ligi 3000 dollarit elaniku kohta).
Aasia riigid, kes seni heameelega USA tarbijatele oma toodangut müüsid ning finantskriisi ajal kergest heameelest käsi hõõrusid («Meil küll nii halvasti asjad panganduses korraldatud pole.») on nüüd märksa rahulolematumad, kuigi nende pangad ostsid USA rämpsvõlakirju oluliselt vähem.
Ostjad on kadunud
Aasia riikide hädad said alguse nõudluse vähenemisest. Peamiselt ekspordile orienteerunud Aasia riikidel on müüginäitajad kolinal kukkunud – Taivanis detsembris aastatagusega võrreldes lausa 42 ja Jaapanis 35 protsenti. See on oluliselt suurem langus kui Ameerikas Suure Depressiooni ajal 1928-1932 aastani.
Sellised numbrid tähendavad ka korralikku majanduslangust. 2008. aasta neljandas kvartalis kukkus SKT aasta baasil Singapuris, Hongkongis, Lõuna-Koreas ja Taiwanis ligi 15 protsenti. Hiina 6,8protsendine majanduskasv tundub küll korralik, tegelikkuses nähakse aga eelmise aasta viimase kolme kuu jooksul ka Hiinas majanduskasvu sisulist peatumist.
Kõikides nendes riikides on suletud sadu peamiselt ekspordile orienteeritud ettevõtteid, miljonid töötajad on aga jäänud tänavale. Kuna sotsiaalkindlustussüsteemid on nõrgad või puuduvad üldse, pole ka imestada, kui nendes riikides tekivad rahutused. Eriti kardab neid Hiina.
Aasia riikidele on löök väga valus – Singapuris moodustab eksport SKT-st 86, Taivanis üle 60, Lõuna-Koreas ligi 40 ja Jaapanis ligi 16 protsenti. Aasia riigid on olnud kasvu osas orienteeritud ekspordile, eeskuju selleks on andnud Jaapan pärast Teist maailmasõda.
Valmistada koduturu jaoks
Aasia kodumaine tarbimine moodustas veel kümme aastat tagasi riigi majandusest peaaegu 60 protsenti, nüüdseks on see näitaja langenud 50le. Hiinas on kodumaine tarbimine vaid 36 protsenti majandusest – kaks korda vähem kui Ameerikas.
Aasia riikide valitsused peaksid aga tegelema sellega, kuidas suunata nende riikide elanikud ise rohkem tarbima, et vähendada nende riikide sõltuvust ainult ekspordist. Ajakiri The Economist toob välja, et Aasia riikides on madalad intressimäärad ergutanud investeerima suure kapitalivajadusega valdkondadesse, kus nii palju töötajaid pole vaja.
Seetõttu peaksid need riigid rohkem tähelepanu pöörama teenustega seotud valdkondade arendamisele, samuti monopoolsete valdkondade kaotamisele ja finantsturgude liberaliseerimisele.
Senist olukorda nendes riikides devalveerimise abil taastada pole aga reaalne – kui nõudlust lihtsalt ei ole, siis seda pole.
Kas tunneli lõpus on … rong?
Euroopa riigid on kahe nähtuse vahepeal. Euroopa pangad said kannatada nii USA halbadest laenudest, samuti näevad nad kiiret majanduse jahtumist. Suurematest riikidest on eriti keeruline olukord Suurbritannias, mille pangad on seotud oma riigi kinnisvara rämpsvõlakirjadega.
Üheski regioonis pole majanduse väljavaated kuigi roosilised. Ka Maailmapank on alandanud globaalset majanduskasvu prognoosi 1,5 protsendini, üldjuhul nimetatakse globaalset kasvunumbrit, mis on väiksem kui 3 protsenti, majanduslanguseks.
Majanduste stabiliseerumist oodatakse paremal juhul tänavu aasta lõpus, pigem aga järgmisel aastal. Stabiliseerumine peaks alguses saama USAst, kui ligi triljoni dollariline majanduse elavdamissüst tööle hakkab. Optimistid loodavad esimesi mõjusid seal näha juba tänavu suvel. Teiste piirkondade puhul nii kiiret reageerimist oodata on ennatlik. Pigem oodatakse taastumise märke järgmise aasta alguses.