Summa teada: nii palju raha saavad kohalikud elanikud tuulepargi arendajatelt

Tuuleparkide tasu lüüakse kaheks: ühe osa saavad elanikud otse, teine pool läheb kohalikule omavalitsusele Foto: Mailiis Ollino

Taastuvenergia ettevõtte Vindr Eesti juhi Marko Viidingu sõnul kaalutakse Rootsis Eestiga sarnast tuulikutasude süsteemi ning tõi välja, kui palju praegu Eestis tuulepargifirmad kohalikele maksma peavad.

Vindr Eesti juht Marko Viiding ütles, et vastavalt keskkonnatasude seadusele saab kohalik omavalitsus kasutada iga-aastaselt 0,7–1 protsenti tuulepargi müügitulust valla ja kohalike elanike hüvanguks. «Sellest kuni pool tuleb jagada tuulikutest kuni kolme kilomeetri kaugusel elavate inimeste vahel ning ülejäänud raha saab kohalik omavalitsus kasutada enda äranägemise järgi,» selgitas Viiding.

Eelmisel aastal laekus Eestis tuulikutasu neljale tuulepargi piirkonnale ning täiendavalt veel kolmele, kus projektid olid ehitusjärgus. «Kui esimesed maksed olid ligi 10 000 euro ringis, siis lähiaastatel, mil erinevates Eesti piirkondades on arendamisel või valmimisel veel kümned tuulepargid, on piirkondadesse jõudev toetus kindlasti kuuekohaline summa või isegi kõrgem,» märkis Viiding.

Ta lisas, et tuulikutasu lõplik suurus sõltub tuulepargi müügitulust, mis omakorda sõltub toodangust ning elektrihinnast. Näiteks, kui aastane keskmine elektrihind oleks 80 eurot megavatt-tunnist ja tuulepargi nimivõimsus 100 megavatti, oleks aastase tasu suurus minimaalselt ligikaudu 168 000 eurot ja tavapärase tuulepargi oodatud tootlikkuse juures ligikaudu 278 000 eurot ning see jaguneks kohaliku omavalitsuse ja läheduses asuvate majapidamiste vahel.

Viiding toonitas, et tuulikutasu pole lihtsalt sümboolne summa, vaid oluline lisatulu allikas kohalikele elanikele ja panus regionaalsesse arengusse. «Lisaks otsesele rahalisele kasule kaasneb tuulepargi arendusega ka piirkonna infrastruktuuri areng – ehitatakse välja või korrastatakse läheduses asuvaid sõiduteid ja kommunikatsioone, mis kaasajastavad piirkonna taristut,» tõi ta välja.

Kuna Vindri portfellis on ka Norra, Läti ja Rootsi tuulepargid, on Viidingu sõnul hea võrrelda, milliseid lisaväärtuseid erinevates riikides piirkondadele tuulepargid toovad. «Rootsis on seni kehtinud vabatahtlik kompensatsioonisüsteem ehk tuulepargi omanikud tasusid kohalikele vabatahtlikult, kuid see süsteem ei olnud stabiilne ja motiveeriv. Nüüd on aga tuulikutasu süsteem uuendamisel, et luua ühtsemad alused sõltumata tuulepargi asukohast ning motiveerida kohalikke kogukondi enda piirkonda uusi tuuleparke lubama,» sõnas Vindr Eesti juht.

Rootsi regulatsiooni muutmise tulemusel taotletakse tema sõnul kaheosalist süsteemi: kohalik omavalitsus saab riigilt taotleda 0,2 protsenti tuuliku kinnisvaramaksu laekumist kohalikku eelarvesse ning lisaks lisandub naabruskonna kompensatsioonitasu, mis on sarnane Eestile ehk selle kasust saavad osa nii tuulikute läheduses elavad inimesed kui ka kohalik omavalitsus. Fikseeritud protsendiga tasu puhul on piirkondadel võimalik arvestada potentsiaalse iga-aastaselt laekuva tasuga, millest saavad osa nii kohalikud omavalitsused kui ka tuulepargi läheduses elavad inimesed.

«Võib öelda, et Rootsi liigub sel korral Eesti mudeli suunas, kuna see on tervikuna rohkem nii läheduses asuvate elanike kui ka kogu piirkonna huvides,» lausus Viiding, kes usub, et nii kohalikud omavalitsused kui sealsed elanikud võiksid sellisel juhul näha reaalset tuluallikat ja pikaaegset kasu, mis nende elupiirkonna arengule stabiilselt kaasa aitab.

«Fakt on see, et tuuleparke ei saa lõputult juurde ehitada ning ühel hetkel on piirkonnad täitunud ning stabiilse regionaalse rahavoo saavad need, kes juba täna pikas perspektiivis lahendusi otsivad,» tõdes Viiding.