Et see nii ei juhtuks, oleks vaja märgatavalt suurendada rahastamist ja ehitustempot, saada oluliselt selgem pilt, millistele aadressidele tasub kiire interneti ühendusi ehitada ja millistele mitte, kes kiiret ühendust ootavad ning kuidas reguleerida võrkude hilisemat haldust.
Kui esmalt pidi kiire internet jõudma kõigi vajajateni 2015. aastal, siis edaspidi nihkus selle eesmärgi tähtaeg 2020. aastale ja nüüd juba 2030. aastale. Praegu teada oleva rahastusmahu ja ehitustempo juures on selge, et ka see korduvalt kaugemale lükatud tähtaeg on kättesaamatu ja pigem liigub Eesti sellises tempos, et kiire internet jõuab turutõrkepiirkondades kõigi vajajateni 2050. aastaks ehk siis ligi kolmandik sajandit algul kavandatust hiljem.
2024. aasta sügise seisuga on turutõrkepiirkondades ehk nn valges alas veel vähemalt 120 000 aadressi, kuhu tuleks kiire interneti ühendused ehitada, kuid praegu nende muredele ajakohast lahendust ei paista.
Riigikontroll avaldas 2022. aasta veebruaris auditi «Interneti juurdepääsuvõrkude rajamise tulemuslikkus», kus tõdes, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) senine poliitika ehitada võimalikult odavalt ja võimalikult palju kiire interneti juurdepääsuühendusi – potentsiaalsete kasutajate sooviavaldusi arvestamata – ei kujuta endast raha tõhusat kasutust. Ühtlasi tuli nentida, et kiire interneti kättesaadavus turutõrkepiirkondades ei ole märkimisväärselt paranenud.
Nüüd, kaks aastat hiljem, on mitmed tollases auditiaruandes esile toodud probleemid jätkuvalt aktuaalsed, aeglustades kiire interneti ühenduste väljaehitamise tempot ja takistades raha tõhusat kasutust.
Eesmärk nõuaks kaks korda kiiremat ehitustempot