/nginx/o/2012/04/17/1059854t1h64b7.jpg)
Pühapäeval toimuva Prantsuse presidendivalimiste esimese raundi künnisel on puhkenud radikaalsete vasakpoolsete võimas ärkamine, mille juhtfiguur on endine sotsialistist minister Jean-Luc Mélenchon.
Prantsusmaa silmitsi vasakäärmusliku ärkamisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liikumise kandvaks jõuks on ka jõudsalt kosuv Kommunistlik partei.
Mélenchon, kes alles hiljuti oli suhteliselt tundmatu, on kerkinud suureks rahvameheks.
Läinud laupäeval tulvas teda Marseilles’ Prado plaažile kuulama kümneid tuhandeid punalippe lehvitavaid toetajaid.
«Me kirjutame uut lehekülge vasakpoolsuse ajaloos. Meie oleme vasakpoolsuse renessanss,» kuulutas ta rahvahulga möirete saatel, kes karjusid «Vastupanu! Vastupanu!».
Mélenchoni kampaania keskseks loosungiks, mis on ühendanud Vasakrinde egiidi alla tema enda Vasakpartei, Kommunistliku partei ja teised vasakäärmuslikud rühmitused, on Euroopa Liidu kriisivastase kasinuspoliitika otsene eitamine.
See on sõnum, mis köidab kirgi: Mélenchoni vabaõhukoosolekud on samal tasemel Sarkozy ja sotside kandidaadi Hollande’i omadega – nii inimeste hulga kui intensiivsuse poolest.
Tema reitingud on lennanud paari kuu taguse 5 protsendi pealt 17 protsendi tasemele, mis võib tähendada, et ta on koguni kolmas pärast Sarkozyd ja Hollande’i, kes mõlemad on tõotanud jääda truuks rangetele eelarve-eesmärkidele, et kärpida Prantsusmaa eelarvedefitsiiti ja kõrget riigivõlga.
«Peamine põhjus on see, et tema [Mélenchon] on ainus, kes ei allu kasinuspoliitikale. Ta ütleb «ei» riiklike kulutuste kärbetele,» ütles kompartei noorteosakonna aktivist Julie Castanier, kes Prados rahvasummas seisis. «Ta on ainus, kes seda ütleb. Ja me oleme seda juba kaua aega oodanud.»
Mélenchon on omistanud sotside kandidaadile hüüdnime «Hollandreou», võrreldes Hollande’i endise sotsialistist Kreeka peaministri Giorgios Papandreouga, kes mullu euroala partnerite survel tagasi astus.
Tema poliitika – tühistada ELi uus eelarvedistsipliini pakt, tõsta miinimumpalk 1200 eurolt 1700 eurole kuus, konfiskeerida kõik üle 360 000 eurot ületavad aastased sissetulekud – varjutavad täielikult isegi Hollande’i ettepaneku maksustada üle 1 miljoni eurosed sissetulekud 75-protsendilise lõivuga.
Hollande on öelnud, et ta ei kavatse Vasakrindega oma poliitikat arutada, küll aga on ta andnud mõista, et võiks võtta sellest rühmitusest inimesi valitsusse.
Mélenchon ja kommunistid kinnitavad aga, et ehitavad suvel üles tugeva parlamendifraktsiooni ja hakkavad jõuliselt rõhuma oma radikaalsele poliitikale – selle asemel, et minna Hollande’i valitsusse, kes on pühendunud eelarvekärbetele.
Kui valituks osutub Hollande, võib poliitiline olukord seega tema jaoks keerukaks osutuda. Ühelt poolt tuleks arvestada finantsturgude ja euroala partnerite nõudmistega, teisest küljest suruks talle aga peale kodumaine taasärganud vasakleer.
Nagu ütles Mélenchon, mõnitades Hollande'i poolt Londoni finantstööstusele lausutud rahustavaid sõnu, et ta «ei ole ohtlik»: «Me oleme väga ohtlikud!»
Copyright The Financial Times Limited 2012