/nginx/o/2012/04/16/1059022t1h3406.jpg)
Euroopat ootavad ees rasked ajad. Kriisist väljatulekuks seisab meie ees seisab rida keerulisi ülesandeid ning kindlasti loobuvad osad riigid ümberkorralduste protsessis osalemast, kirjutab selle nädala teisel poolel Pärnu finantskonverentsil esinev mõttekoja EPC peaökonomist Fabian Zuleeg.
Viis suurt väljakutset
Esmalt paljuräägitud demograafilised muutused, millest kõneldakse enamasti pensioni- ja tervishoiukulude võtmes. Siiski ei ole selle trendi mõju oluline vaid neid valdkondi silmas pidades – neist olulisemgi on vananeva elanikkonna mõju tööturul osalemisele ning majanduskasvule.
Teiseks kiirelt kasvav konkurents ressursside pärast, millega astuvad ühte jalga erinevad hinnad. See ei mõjuta vaid energeetikat, vaid ka toidu, toorainete, haruldaste muldmetallide ja paljude muude valdkondade hinnatasemeid. Lisaks on hoogu sisse saamas «globaalne sõda talentide pärast», milles osalevad riigid võistlevad selle nimel, et suurema majandusliku potentsiaaliga ajud just nende majanduskasvu heaks tööle hakkaksid.
Kolmandaks ei saa me üle ega umber kliimamuutustest – me peame oma ühiskondi muutma, et suudaksime ilmamuutuste ohjamisega toime tulla. See aga tähendab vajadust fundamentaalsete ümberkorralduste järele näiteks transpordis ja mistahes tööstustes.
Samuti kummitab Euroopat kiire globaliseerumine ning iseäranis arenevad majandused, millest on saamas Vana Euroopa globaalsed konkurendid. Ehkki Euroopa on jätkuvalt globaliseerumisest kasu lõikajate seas, eeldab edasine edukas osalemine selles võistluses ning meile omase sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamudeli kestlik hoidmine märkimisväärset suunamuutust – peame saama toimivaks teadmistepõhiseks majanduseks.
Hirmutav ja võimalikke ootamatuid arenguid kaasa toov on paraku ka aina suurenev majanduslik ebavõrdsus nii riikide vahel kui riikide sees.
Majanduskriis annab uue suuna?
Lisaks neile pikaajalistele probleemidele on Euroopa täna raskes majanduskriisis. Toimuv on süvendanud kaht Euroopa majanduste suurt probleemi: üldist loidu majanduskasvu ning majanduste kasvukiiruste suuri erinevusi riikide vahel.
Kui osadel Euroopa riikidest lähebki täna pigem hästi, on kogu piirkonna pikaajalised kasvuväljavaated paraku siiski madalad. Samal ajal on osad riigid, iseäranis need, kes võlakriisis enim räsida saanud, üsna nukras seisus, mis võib Euroopa Rahaliidule saatuslikuks saada, kui lähiajal midagi otsustavat ette ei võeta.
Et eelseisvast ülesannete puntrast jagu saada, peavad Euroopa riigid ühiselt ja otsustavalt ellu viima uue valitsemistava ja Euroopa 2020 kasvustrateegia, tugevdama oluliselt kriisidega toimetuleku mehhanisme ja pakkuma välja Roosevelti stiilis New Deal programmi, et nõrgemad majandused taas rajale tagasi aidata. Pääsu pole ka sügavamast integratsioonist, et luua täiel määral toimiv majandusühendus. See kõik saab olema äärmiselt keeruline ja kindlasti loobuvad osad riigid protsessis osalemast. Siiski on just tänane kriis ja selle tuemusena tekkiv uus olukord võimsaks edasise integratsiooni vedajaks.