/nginx/o/2024/09/12/16352901t1h3e41.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/13/16354489t1h4e2c.jpg)
Üle kahe kümnendi on põllumehed Tartu külje all harinud ja parendanud ligi 3000 hektaril viljakandvaid maid, kuid mis saab järgmisel aastal, kui rendileping riigiga lõpeb, on endiselt lahtine. See paneb põllumehi muretsema.
Sellal kui töönädal pealinna ministeeriumides on läbi saanud ja ametnikud sätivad koduteele, et olla perega, sõita maale ja puhata, müristavad Tartu külje all Ilmatsalus traktorid siloaukudesse rohumassi vedada, kuivatis huugavad ventilaatorid ning kraaksuvad varesed. Isegi mais kasvab põllul, nii et mühiseb. Kes kuulda oskab, see seda kuuleb.
Tartu Agros käib töö. Nagu poleks reede õhtu, vaid kesknädala keskhommik.
Eesti ühe suurima ja mainekama põllumajandusettevõtte juht Andres Härm istub kabinetis. Murelikult. Nagu poleks kindel, et kõik õigel ajal tehtud saab.
«Enam ei saa milleski kindel olla,» ütleb ta.
Sest põllumehe põlise ja tähtsaima vara, maa kasutuse rendileping lõpeb Tartu Agrol tuleva aasta novembris. Mis saab edasi, pole teada. «Ega see meile mingi ootamatus ole, et maakasutusleping riigiga lõpeb,» tõdeb Härm.
Kunagine kuulus Tartu näidissovhoos, kus tema isa Eino Härm peaagronoomina taimekasvatust juhtis, muudeti Eesti taasiseseisvudes riigimajandiks, riigi aktsiaseltsiks. 2001. aastal otsustas riik majandiga lõpetada. Eraldas maa muust inventarist, lautadest ja põllumajandustehnikast ning lasi aktsiad müüki. Ilmatsalu ettevõtlikud põllumehed panid pead ja raha kokku, moodustasid aktsiaseltsi Tartu Agro, kes siis riigilt aktsiad ehk kõik laudad, loomad ja muu põllumajandusliku inventari ostis. «Et müüdavat vara väärtustada, anti kaasa maa rendileping,» meenutab mitmendat põlve põllumees Andres Härm.
Ostulepinguga ei käinud kaasas ainult vara ja maa rendileping, sellega käisid kaasas ka kohustused. Väga tõsised kohustused. Lisaks iga-aastasele renditasule pidi Tartu Agro lepingujärgselt investeerima esimese viie aasta jooksul maaparandusse ja mullaviljakusse 50 miljonit krooni – ehk 3,2 miljonit eurot – ning säilitama tööhõive 199 inimesel. Põllumajandusliku tootmistegevuse jätkamine oli kohustuslik.
Vaenulik tunne
Need kohustused on ka täidetud. Pigem on Ilmatsalu maadel tehtud rohkem, kui kohustused ette nägid. Tehtud südamega. Seda kinnitavad isegi konkurendid, ümbruskonna põllumehed, näiteks aasta põllumehe tiitliga pärjatud Männiku Piima juht Avo Samarüütel Haaslavalt. Aga veel paremini kinnitab seda loodus – kui Tartu linnas hiljaaegu uputas, siis linna külje all Ilmatsalus töötasid kõik rajatud ja hooldatud vee äravooluteed.
Maad, mida on aastaid haritud ja parendatud ja mille pärast nüüd Tartu Agros mures ollakse, on 3000 hektari kanti.
Maad, mida on aastaid haritud ja parendatud ja mille pärast nüüd Tartu Agros mures ollakse, on 3000 hektari kanti. Varem oli natuke rohkem, nüüd sadakond hektarit vähem. «Viimase kümne aasta jooksul oleme korduvalt üritanud maaomaniku ehk riigiga arutada, et mis saab edasi. Oleme teinud ettepaneku maa müüa või teha uus rendileping,» kõneleb Härm. Riik on tema sõnul regionaal- ja põllumajandusministeeriumi näol kas tõrjuv või… «Käitub meie kui vaenlasega,» lisab Härm. (Vt regionaal- ja põllumajandusministeeriumi maa- ja ruumiloome asekantsleri Alo Aasma kommentaari.)
Senisel tegijal säilib eelisrendiõigus
Alo Aasma, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi maa- ja ruumiloome asekantsler
Valitsuses heaks kiidetud põhimõtete kohaselt säilitatakse riigi maareservina põllumajandusmaad, mille põllumajandusliku kasutuse jätkumine on riigile oluline. Seda maad riik ei võõranda ja enampakkumise tingimuste kohaselt peab maa jääma põllumajanduslikku kasutusse. Hirmud, nagu lõpeks nendel maadel ära toidutootmine, jääksid seisma liinibussid jne, on puhtteoreetilised, sest enampakkumise üheks algtingimuseks on põllumajandusliku tegevuse jätkamine – maid ei või kasutada päikesepaneelide paigaldamiseks või mõnel muul otstarbel.
Tartu Agrol säilib eelisrendiõigus ning kui ettevõte soovib maa kasutamist jätkata, muutub nende jaoks vaid rendi hind vastavalt sellele, milliseks see enampakkumisel kujuneb. Ühestki enampakkumisele minevast maaüksusest ettevõte ilma ei jää, kui neil on valmisolek turutingimustes renti riigile tasuda, nagu seda teevad praegu kõik teised riigimaid rentivad põllumehed.
Praegu on Tartu Agros palgal 110 inimest. Enamikul neist on pered, lapsed. Kõik on nad sidunud ennast selle paikkonnaga. Ja kõigil on kindlus kadunud.
Ebamäärasus on mõjutanud otseselt tootmist. Pank andis juba viis aastat enne maarendi lepingu lõppemist korralduse kõik laenud likvideerida. «See pärsib kogu majandustegevust, sest kalleid masinaid on mõistlik liisingusse võtta – seda teab iga põllumees,» sõnab Härm.
Samas karmistuvad keskkonna- ja terviseameti nõuded, vaja on uuendada tehnoloogiat, masinaid nii taime- kui loomakasvatuses. «Igapäevaselt oleme hakkama saanud, aga see on üliraske. Liising võimaldab rahavoogusid paremini juhtida,» lausub Härm.
Tema kinnitusel on riigiametnikud, aga ka konkurendid pikalt avalikkusele kuvanud, et Tartu Agro sai 2001. aastal imeodava rendilepingu. «Maatükid on erineva väärtusega, on häid ja on kehvemaid. Meie maksame kokkuvõttes kindlasti üle turu keskmise hinna,» räägib Härm. Igal aastal maksab Tartu Agro riigile maksudena kaks miljonit eurot. See pole ühe ebakindluses vaevleva põllumajandusettevõtte kohta sugugi vähe.
Väidetav ülekohus
«Maa on Tartu Agrole renditud põhjendamatult odava hinnaga,» ütleb Toomas Marga välja oma arvamuse. Tema on üks neist, kes on huvitatud konkureerima Tartu Agro maadele. Ja põhjendatult. Sest Marga kinnitusel on toime pandud karjuv ülekohus. Tema vanaisa-vanaema saadeti 1949. aastal Siberisse, võeti ära 22-hektariline talu Tartu külje all Vorbuse kandis, nüüdsetel Tartu Agro maadel. Üldse riigistati selles piirkonnas 151 taluomandit, mis ka hiljem, Eesti taasiseseisvudes, jäeti riigi omandisse. Nende maa kokku moodustaski nood 3000 hektarit, praeguse Tartu Agro maakasutuse.
/nginx/o/2024/09/13/16354492t1hb469.jpg)
«Meie oleme pärast pingelist heitlust saanud tagasi talu ja selle ümbruses viis hektarit,» ütleb Marga. Kõigile neile, kelle maa ära võeti, pakkus taasiseseisvunud Eesti Vabariik põllumajandus- ja omandireformi käigus EVPsid, erastamisväärtpabereid. Enamik kunagi maast ilma jäänutest nõustus EVPdega, Marga pere koos kahe kaaskannatajaga mitte.
«Meile öeldi, et meie maal hakkab tegutsema maaülikooli katsebaas. Hea küll – sellega kuidagi nõustusime,» meenutab Marga. «Tegelikult läks meie maa aga Tartu näidissovhoosi, hiljem juba riigimajandi bilanssi. Meie oleksime pidanud saama samas väärtuses asendusmaa, mitte väärtusetuid pabereid.»
Viimased kohtuvaidlused pidas tema ema Helgi Marga maaeluministeeriumiga Tallinna halduskohtus aastal 2016. Paraku perekond Marga hagi ei rahuldatud.
Rekordiline kari
Andres Härm tõuseb laua tagant, vaatab aknast välja. Akna tagant vaatavad vastu mõisapargi põlised puud. Kunagi, kui Tartu näidissovhoos alustas, oli selles rohkem kui meetripaksuste seinte ja tammiste ustega ruumis seasööda köök. Aastal 1963, mil Arnold Rüütel sai Tartu näidissovhoosi juhiks, hakati punaseid lollusi likvideerima. Mõisast sai sovhoosikontor, sigala kolis mujale.
/nginx/o/2024/09/13/16354494t1hb865.jpg)
Härm on jõudnud maisipõllu serva. Mais on kasvult kõrge, kõvasti üle mehe pea. «Teeme siin põldkatseid, uurime, milline maisisort meie piirkonda kõige paremini sobib,» kirjeldab ta. Kahemeetrine taimekasv kinnitab – ollakse õigel teel. Katse tulemusi jagatakse teistegi taimekasvatajatega.
Kui Arnold Rüütel sai Tartu näidissovhoosi juhiks, hakati punaseid lollusi likvideerima. Mõisast sai sovhoosikontor, sigala kolis mujale.
«Kogu meie tehnoloogia on välja arendatud 3000 hektari peale,» sõnab Härm. Aastakümnete jooksul on kujunenud õigete külvikordadega viljakasvatussüsteem, mis tagab karja varustamise söödaga, aga ka teravilja- ja heinaseemne kasvatuse ning sordiseemne müügi. Eestis on Tartu Agro pea ainuke põllumajandusettevõte, kes müüb kodumaist heinaseemet ja seemnesegusid kohalikele põllumajandustootjatele.
Tartu Agro 2500-pealisest karjast on pooled lüpsilehmad, toodanguks lehma kohta mullu 12 000 liitrit piima aastas. Mõni aasta tagasi oli Eesti piimatoodangult lehma kohta esimene Euroopas, Eesti keskmine lehm lüpsis siis aastas natuke üle 10 000 liitri piima. Tartu Agro toodang on aga 20 protsenti Eesti, seega Euroopa parimatest suurem. «Sel aastal liigume juba 13 000 liitri poole,» kinnitab Härm.
Niisugune tase nõuab teaduslikku lähenemist. Nagu olümpiavõitja ettevalmistamine. Selleks vajalikud nn tugistruktuurid on olemas. Regulaarselt võetakse piimast proove, analüüsitakse söödaratsiooni määramiseks. Söötmine on ülitäpne. See avaldab mõju ka suure karja tervisele. Teistes karjades peavad loomad vastu kaks laktatsiooni ehk lüpsmisperioodi, Ilmatsalu kandis liigutakse juba kolmanda laktatsiooni poole.
Ilmatsalu mõisahoone, nüüdse kontorihoone taga hakkavad silma suured kuplid. Need rajas Tartu Biogaas. Looduslikul gaasil sõidavad Tartu punased looduslikul energial töötavad bussid. «Tooraine gaasi tootmiseks tuleb meie sõnnikuhoidlatest,» ütleb Härm ringkäigult tagasi mõisahoonesse jõudes.
Kaks inimpõlve on kulunud selleks, et sea söödaköögist mõisas jõuda piimatoodangult Euroopa täielikku tippu, hakata varustama 100 000 elanikuga linna biogaasiga ja Eesti põlde sordiseemnega. Kõige selle lõhkumiseks võib kuluda riigil kui maaomanikul vaid mõni kuu.
Uusarenduste pealetung
«Kui maa antakse nüüd konkursi alusel uuesti rendile, osaleme kindlasti konkursil, et oma 17 hektarit tagasi saada,» ütleb Toomas Marga. Plaan, mis nende hektaritega tegema hakata, on tal olemas. Marga perel on hobusekasvandus, seda tahetakse laiendada – rohkem sööta kasvatada. Natuke on plaanis tegelda ka maheviljelusega. Ja natuke kasvatada marju. Aga mis peamine: sellel maal õitseks õiglus, usub Marga.
Marga perel on hobusekasvandus, seda tahetakse laiendada. Natuke on plaanis tegelda maheviljelusega. Ja natuke kasvatada marju. Aga mis peamine: sellel maal õitseks õiglus, usub Marga.
Tartu Agrol on natuke teistsugused plaanid. Kuigi Eesti Maaülikooliga on ettevõttel tähtajatu koostööleping, mille järgi on Tartu Agro üliõpilaste praktikabaasiks, ei taha maaülikool Härmi kinnitusel seda enam hästi tunnistada. «Sest maaülikoolgi tahab nüüd meie küljest tükki saada. Nad on ise oma maad jaokaupa ära müünud,» ütleb Härm.
Kes Tartu kanti tunneb, see teab – seal, kus varem laius Ülenurme õppe-katsemajandi kuulus polder ja lainetasid viljapõllud, vaatavad nüüd vastu uusarendused. Eks praegu ole mugav ja tulus maad asemele nõutada, nendib Härm. Maa-ameti kinnitusel läheb 500 hektarit Tartu Agro kasutuses olnud riigimaadest maaülikooli kasutusse. Uuesti rendile antakse ligi 2500 hektarit põllumajandusmaad. Maa, mille rendilepingut riik enam ei pikenda, on Rahinge suurfarmi ümbruses. «See tähendab ka Rahinge farmi tegevuse lõpetamist,» tõdeb Härm.
/nginx/o/2024/09/13/16354490t1h1aba.jpg)
Toomas Marga eesmärk on samuti, et tema esiisade maale ei tuleks kinnisvaraarendust. Selles on konkurendid ühte meelt. Sest kõige enam kardetakse Tartu Agros praktikat, mis on levinud Harjumaal: hästi kapitaliseeritud ettevõtted teevad pakkumise ja võtavad maa rendile; renditingimuseks on küll, et rentnik peab põllumajandusega jätkama, aga mis on põllumajanduslik tegevus, seda pole kuskil öeldud. «Ka niitmine on seda,» teab Härm.
Ükskord, kui võim jälle vahetub, saab maa sihtostarvet muuta. Mis saab siis tipptoodanguga loomadest, eliitseemnekasvatusest ja kasvatajatest, biogaasi tootmisest – nendele küsimustele Andres Härm vastust ei tea.