/nginx/o/2008/03/07/24679t1hb2cd.jpg)
Rahvusvahelised ettevõtted on juba pikemat aega valuutade kõikumistega arvestama pidanud. Nüüd tuleb neil aga eurokriisi tõttu valmistuda olukorraks, kus kokku võib kukkuda ühisraha ise.
Firmad kindlustavad end euro lagunemise puhuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korporatsioonid nagu alkoholitootja Diageo, maailma suuruselt kolmas kaubamajakett Tesco, Briti fondihaldur Schroders ja Saksa insenerifirma Siemens on endale varuplaanid valmis pannud.
Läinud aasta lõpus teatas Tesco, et hoidub pikaajalistest lepingutest ja suurtest tellimustest, kuni eurotsooni asjus rohkem selgust tuleb.
«Iga äri peab euroala lagunemist tõsiselt võtma,» ütles detsembris – kui hirm oli eriti suur – Tesco finantsdirektor Laurie McIlwee.
Riskide maandamise meetmeid rakendavad ka autotootjad, energiafirmad, tarbekaubamüüjad ja teised rahvusvahelised ettevõtted, paigutades sularahavarusid turvalistesse paikadesse ning hoides kõvasti ohjes kulutusi, mis pole hädavajalikud.
Siemens asutas isegi omaenda panga, et omada võimalust rahasid Euroopa Keskpanka hoiule panna.
Konsultatsioonifirma Deloitte’i pangandus- ja kapitaliturgude partner Vivian Pereira ütles, et firmad kaitsevad endid reeglina «tehinguriskide» eest, kus sõlmitud lepingute suhtes valitseb oht, et valuutakursid muutuvad neile ebasoodsal moel, enne kui lõppsummad on arveldatud.
Samuti kaitsevad firmad end «ülekanderiskide» ehk olukordade eest, kus vahetuskursside kõikumised võivad mõjuda halvasti välismaiste tütarfirmade finantsaruannetele, kui rahasid liigutatakse firmasiseselt.
Tavaliselt kasutatakse sellistel puhkudel derivatiivlepinguid.
Deloitte’i nõunik Dino Nicolaides ütles aga, et üha rohkem firmasid huvitub nüüd
ka «ümberarvestus-riskidest», pidades silmas võimalust, kui ettevõttel on näiteks tütarettevõte
mõnes euroala riigis, euro kukub kokku, ning kõik sealsed varad arvestatakse ümber uude valuutasse.
Kui uus valuuta devalveerub, langeb nende varade väärtus.
Niisugune risk on seda salakavalam, et selle vastu ei ole kerge kaitset osta.
«Firmad tegelevad praegu sellist liiki riskide hindamisega,» ütles Pereira. «Mõned
valmistuvad leevendama tagajärgi, kui midagi seesugust juhtuma peaks. Ja seda mitte turgude kaudu, vaid strateegiliste tehingute ja sammude kaudu.»
Kindlustusmaakleri Marshi vanem-asepresident David Lineham ütles, et firmad üritavad kaitsta end euro kollapsi eest poliitilise riskikindlustusega.
Reeglina ostavad ärid kahte liiki kindlustusi: oma vara võõrandamise või riigistamise vastu; või kaitseks neile võlgnetava raha mittemaksmise eest tulenevalt valuuta devalveerumisest, laenuvõtja maksejõuetusest või valitsuse sekkumisest.
«Me oleme täheldanud, et suurfirmad, mis seda varem ei teinud, ostavad nüüd poliitilise riski kindlustust reeglina just oma varade kaitseks, või siis poliitilise vägivalla vastu,» ütles Lineham.
Ostetakse ka kindlustust olukordade vastu, mida nimetatakse valuutaturu konverteerimatuseks või ülekannete mittetoimimiseks.
See aitab olukorras, kui välismaises valuutas hoiuseid ei ole võimalik kanda üle firma
kodumaa valuutasse. Devalveerimise vastu selline kindlustus aga ei kaitse.
«Mõned kliendid kaaluvad kaitse ostmist nende jaoks uutes Euroopa riikides,» ütles
Lineham. «Näiteks riski vastu, et sa ei saa oma eurosid naeladesse üle kanda.»
Ta lisas, et mõned firmad on arutanud võimalust võtta tärkavate turgude riskijuhtimise
tehnikad kasutusele ka Euroopas ja Euraasias.
«Laekurid esitavad uut liiki küsimusi poliitilise riski kohta,» ütles ta.
Linehami sõnutsi on toimunud ka «kerge kuid arvestatav kasv» nõudluse osas euroala siseste poliitiliste riskide kaitse järele.
«Üha rohkem on inimesi, kes otsivad mittemaksmiste kaitset näiteks Kreeka ja Portugali, aga isegi Prantsusmaa suhtes... See on midagi uut,» ütles ta.
Copyright The Financial Times Limited 2012