/nginx/o/2010/12/09/481022t1he14f.jpg)
Nagu tuhanded Londoni töötajad, hoiab ka Simon Bird end vormis nii, et sõidab kontori vahet rattaga. Tema puhul teeb see aga üle 120 kilomeetri päevas – Buckinghamshire’st Citysse ja tagasi.
Londoni pankurid armusid jalgratastesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
47-aastane City Indexi operatiivjuht (nad vahendavad võlakirjade tootluste vahede peale panustamist) on osa tervest liikumisest: Londoni finantskeskuse on vallutanud võimas jalgrattaga sõitmise tuhin.
Rattasõidust on saanud City alfaisaste- ja emaste lemmiksport, kes on õnnelikud avastuse üle, et niiviisi võib omavahel vaikselt võistelda, füüsilist vormi lihvida ja varustuse peale väikesi varandusi kulutada.
«Nooremast peast me sõitsime ju ratastega kogu aeg,» ütles Bird, kes osaleb juunikuus kolme töökaaslasega ka London-Pariisi meeskonnasõidu võistlustel.
«Mõte on sinna tagasi pöörduda – aga me lihtsalt kulutame nüüd selle peale natuke rohkem raha.»
Kõikjal pealinnas kerkib rattapoode nagu seeni pärast vihma, Londoni transpordiameti sõnutsi on rattasõitude arv kasvanud alates 2000. aastast 81 protsenti.
Suuremad asutused on omalt poolt asunud oma rattafännidest töötajate tarvis pirakamaid pindu tekitama: HSBC peakorter kahekordistas mullu oma rattaparklat, kus on nüüd ruumi 400 jalgrattale.
Tehnikahuviliste jaoks on aga avanenud moodsate materjalide ja aerodünaamika imedemaa.
Tipptasemel rataste nagu USA Parlee või Itaalia Pinarello ratta eest võib kerge vaevaga enam kui 10 000 naela võrra kukrut kergendada.
Nii võib soetada sõiduriista, mis ideaalselt sobitub omaniku «geomeetriaga». Isegi raami süsinikkiust torud on sellisel puhul sõitja kehakaalu ja sõidustiili järgi timmitud.
On aga ka sotsiaalne aspekt.
51-aastane Wim Dejonghe, advokaadibüroo Allen & Overy juhtivpartner, võttis sel suvel viis päeva, et koos 15-20 teise partneriga mööda Toscanat ringi vändata.
Kodakondsuselt belglane ja selliste raskete amatöörtuuride nagu Etape du Touri ja Marmotte´i veteran, eelistab Dejonghe nüüd sõprade seltsis sõita: «Kolm-neli aastat tagasi käis Tour of Flandersil [Belgia amatööride tuur] 4000 inimest. Nüüd on neid 20 000. Suurtel võistlustel on nii suured rahvasummad, et seal ei saa enam üldse mäest üles.»
Kuid samal ajal, kui City rattahuvist lõikavad kasu jaemüüjad, velutuuride korraldajad ja rattariiete õmblejad, on nähtus tekitanud ka kasvava tööpõllu füsioterapeutidele, kes on spetsialiseerumas rattasõidul saadud vigastuste ravile, millele ambitsioonikatest saavutajatest stressis töötajad aldimad on.
King’s Roadi kliiniku SixPhysio füsioterapeudi Tobina Wilsoni sõnutsi on kontoritöötajate tüüpiline probleem see, et nad on tööl laua kohal kummargil, tihti vales asendis. «Ning siis kordavad nad seda nädalavahetusel ja on neli tundi järjest samasuguses pingestatud positsioonis. Nii et topelt pauk.»
Füsioterapeut Gemma Newell ütles: «Meie juures käib palju juriste ja advokaate, kes tihti töötavad varajaste hommikutundideni ning tõusevad kell 6 taas üles. Kogu aeg nii intensiivselt töötada ja samal ajal pidevalt pikki rattasõite teha ei ole võimalik.»
Mainitud riskidele vaatamata on jalgrattasõit siiski paljudele kontoritöötajatele otsekui uus uks sportlikku ellu. «Jalgrattaga sõitmine on keha suhtes mitmes mõttes palju sõbralikum, kui teised spordialad. See võimaldab inimestel, kes kurnavate aladega tegeleda ei saa, jõuda hämmastava füüsilise vormini,» ütles Wilson.
Nn «mamili» (Middle-Aged Man in Lyrca) ehk liibuvates spordiriietes keskealise mehe staatusest on tempokalt kujunemas uhkuseasi. Kuid nagu Bird naljatledes nendib, võib asjale läheneda ka teise nurga alt: «Võib-olla on see lihtsalt keskeakriis.»
Copyright The Financial Times Limited 2012