Ekspert selgitab: miks on hinnad Eestis kõrgemad kui paljudes teistes Euroopa riikides?

Pilt on illustratiivne. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Inimeste majanduslik ebakindlus on viimaste aastatega kasvanud. Seda on põhjustanud eeskätt suur hinnaralli, ostujõu vähenemine ning ka poliitmaastikul toimuvad muutused, kirjutab majandusteadlane ja LHV makroanalüütik Triinu Tapver.

Põhimõtteliselt hakkas rahakotis puudu jääma see, mis enne üle oli. Kõik hinnad tõusid korraga ja väga palju, lisaks kasvasid intressimäärade tõusuga ka pangalaenude kuumaksed.

Mis hindadega toimub ja miks?

Praeguseks on hindade kasv aeglustunud, näiteks juunis tõusid hinnad võrreldes eelmise aastaga 2,5%. Samas on oodata, et sügisel hakkavad hinnad jälle kiiremini tõusma – küll aga mitte nii palju kui eelmistel aastatel, vaid hinnakasv jääb ilmselt 4% juurde. Selle taga on peamiselt kaks põhjust: energiahindade kallinemine ja palgakasv. Kuna elektrit või kütust kasutatakse suurema osa teiste kaupade tootmiseks ja vedamiseks, siis tekib ahelefekt – ka teised kaubad muutuvad selle tõttu kallimaks.

Teiseks maadleme teenuste jätkuva kallinemisega, mis on otseselt seotud palgakasvuga. Kuna keskmine palk üldiselt tõuseb, on ka erinevaid teenuseid osutavatele inimestele vaja rohkem palka maksta. Teisest küljest võimaldab palgakasv inimestel teenuse eest kõrgemat hinda maksta – kuid aina enam on näha, kuidas inimesed on hakanud igalt poolt rohkem kokku hoidma, mis on hindade taltsutamise jaoks hea. Siiski, teatud teenused on hädavajalikud ja nii on inimesed kohati ka sundolukorras neid kallima hinnaga kasutama. Üheks näiteks on sideteenused: telefoni- ja internetiühendust on kõigil vaja, kuid ainuüksi need on Eestis kahe aastaga kallinenud 16,3%. Samuti on terviseteenuste hind sama ajaga lausa 20,5% tõusnud. Muidugi on hinnakasvul oma osa ka kaupmeeste ahnusel – teise põhjuse taustal tõstetakse hinda veelgi.

Miks meie hinnad võrreldes Euroopaga nii kõrged on?

Paljud Eesti inimesed näevad suvel teistesse Euroopa riikidesse reisides oma silmaga, et samad tooted või teenused maksavad teistes riikides sama palju või isegi vähem. See tekitab loogilise küsimuse – miks ja kuidas sattusime olukorda, kus võrreldes teiste Euroopa riikidega on meil kõik nii kalliks läinud?

Põhjuseid leiab mitu. Esiteks muutis Vene-Ukraina sõjast tingitud energiahindade kasv siin tootmise kallimaks ning ka odavat Venemaa toorainet ei tule enam sisse. Teiseks on näha, et kaupade juurdehindlus on viimasel ajal kasvanud ning selle najal proovitakse taastuda 2022. aastal toimunud kulude kiirest kasvust ja kasumi vähenemisest. Näiteks kui veel 2022. aastal oli toidukaupade juurdehindlus keskmiselt 32%, siis praeguseks on see 41%. Tegelikult ei ole siinse toidutööstuse tootmise hinnakasv olnud kõrgem kui muudest riikidest imporditud toiduainetel. Ka osa tooraineid on hakanud odavnema, kuid meil püsivad toiduainete hinnad jätkuvalt kõrgel.

Kolmandaks on Eesti probleemiks alati olnud meie väiksus. Üldiselt kehtib seos, et mida rohkem toota või müüa, seda odavam tuleb ühe tüki hind: seda nimetatakse mastaabisäästuks. Eestis on vähem inimesi ning seega saab müüa väiksemaid koguseid. See muudab teised kulud – nt kaubanduspinna üüri, tööjõukulud jms – ühe tüki kohta suuremaks kui mujal Euroopas. Kui vaadata keskmist Lääne-Euroopa kauplust, siis seal on ühe m2 peal rohkem kaupa ja vähem ruumi, sh vaba aja sisustamiseks. Meie saame aga kaubanduskeskuses tunglemata liikuda ja terve päeva ära sisustada. Lisades juurde Lääne-Euroopas olevad kordades suuremad käibed, saamegi siin kõrgemad kulud ühe jalatsipaari kohta. Näiteks riiete ja jalatsite juurdehindlus on Eestis keskmiselt 84%, mille arvelt neid kulusid kaetaksegi. See probleem on muidugi meid alati kummitanud ning viimaste aastate suurt hinnarallit ei selgita. Ning nagu varem mainitud, siis oma osa hinnatõusust on muidugi ka kaupmehe ahnusel, kuigi siinsed kasumimarginaalid ei ole muu Euroopaga võrreldes oluliselt erinevad.

Oleme olukorras, kus kõik hinnakasvuni viivad põhjused koos tööle hakkasid ja ostujõudu jõuliselt vähendasid – ning loomulikult on see viinud osa tarbijaid odavamaid tooteid eelistama, vähem ostma või siis internetist soodsamat kaupa otsima.

Mis peab juhtuma, et olukord muutuks?

Sellisest hinnakasvu nõiaringist aitaks kõige paremini välja see, kui energiahinnad alaneksid või ei hakkaks uuesti kasvama. Teisest küljest peaks hindasid ohjama ka inimeste taluvuspiir, millest kallimalt lihtsalt ei olda enam valmis ostma või siis valitakse võimalusel odavam kaup või teenus. Siinkohal aga tundub, et oleme kõrgete hindade talumises maailmameistritiitli väärilised. Võrreldes end muu Euroopaga oleme elukalliduselt Eestis nukras olukorras – meie keskmine palk on võrreldes teiste Euroopa riikidega tagant 11. kohal. Samas siinsed hinnad on sama kõrged või kõrgemadki. See tähendab, et keskmise palga eest saame endale lubada tunduvalt vähem kui teised Euroopa riikide inimesed – nimelt oleme ostujõu poolest tagant viiendal kohal.

Võiks ju mõelda, et inimestel hakkab paremini minema siis, kui palk kasvab. Samas annab liiga kiire palgakasv hinnakasvule omakorda hoogu juurde, kuna inimesed saavad aina kõrgemat hinda taluda. Ehk tegelikult peaks hinnakasvu nõiaringist väljumiseks juhtuma mitu asja: elektri ja nafta hinna alanemine, hindade valupiiri kättejõudmine suurema hulga inimeste jaoks ning ka maksutõusude vältimine. Nüüd aga näeme, et uuel valitsusel on plaanis mitut maksu tõsta (sh käibemaks, tulumaks) ning see lükkab ostujõu ja majanduse taastumist kahjuks veel kaugemale edasi.