Riigivõlakirja pikkus sõltub mitmetest asjaoludest, millest suur osa on seotud emitendi ehk riigi vajaduste ja soovidega, näiteks raha kasutamise eesmärk, raha kasutamise periood ning raha hind. Kui riigi reitingu osas, mis on ka üks olulisem laenu kalliduse mõjutaja, ei saa emitent lühikeses perspektiivis ise just kuigi palju teha, on laenu kallidust võimalik suunata emiteeritavate võlakirjade pikkusega. Hetkeseisuga on euro intressikurvilt vaadatuna kõige kallim kaasata raha lühiajaliste kulutuste katmiseks, kõige odavam kesk-pikaks perioodiks (5-8 aastat) ning juba mõnevõrra kallim kümneks ja enamaks aastaks. Milline võiks olla aga riigivõlakirja pikkus vaadates Eesti inimeste deposiitide ehk hoiuste pikkust ja kas riigivõlakiri võiks olla pigem alternatiiv deposiidile või lisavõimalus investeerimiseks madala riskiga tootesse?