INTERVJUU ⟩ Peter Lõhmus: riigirahanduse pikaajaline kavandamine paistab olevat puudulik

Eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus. Foto: Mihkel Maripuu

Eelarvenõukogu esimees Peter Lõhmus ütleb, et Eesti julgeolekuolukord jääb pingeliseks veel pikaks ajaks, mistõttu tuleb tegeleda nii laskemoona hankimise kui ka eelarve tasakaalu poole pürgimisega.

Lisasumma hiljutise laskemoonapuuduse jutu taustal tuleb Lõhmusele üllatusena, sest varasemalt olid kaitsekulutuste plaanid selgelt välja toodud.

Kaitseväe juhataja Martin Herem leiab, et Eestil on vaja lähimail aastail leida 1,6 miljardit eurot laskemoona ostmiseks lisaks juba kokku lepitud kaitsekuludele. Millised on variandid, kuidas võiks valitsus selle raha hankida?

See on üllatav, et avalikkuse fookusesse on tõusnud just antud konkreetne summa ja ülejäänud lähiaastate eelarveprobleemid oleksid justkui juba lahendatud. Riigirahanduse pikaajaline kavandamine ja prioriteetide seadmise protseduurid paistavad olevat puudlikud, sest nii eelmise aasta sügisel vastuvõetud riigieelarve strateegia kui ka alles paar kuud tagasi kinnitatud stabiilsusprogramm tõid selgelt välja kavandatavate kaitsekulude suurendamise plaanid, kuid ilma selle lisasummata.

Eelarvenõukogul pole mandaati – ja ei tohikski olla – anda valitsusele soovitusi konkreetsete kulude kärpimise, tulude tõstmise või siis finantseerimise osas. Meie mandaat on jälgida, et valitsus peaks kinni riigikogu kinnitatud eelarvereeglitest läbi eelarveseaduse.

Kas oleks mõistlik võtta 1,6 miljardit laenu, nagu seda on soovitanud ettevõtjad?

Tuletaks meelde, et kevadel prognoosis rahandusministeerium 2025. aasta eelarve puudujäägiks 2,2 miljardit eurot. See on 5,3 protsenti oodatavast SKTst. Selleks, et eelarvepuudujääk ei ületaks kolme protsenti SKTst, tuleks järgmise aasta eelarvepositsiooni parandada peaaegu ühe miljardi euro võrra. See on ilma nn laskemoonakuluta.

Ka aastatel 2026–2028 on oodatava puudujäägi suurus umbes 2–2,2 miljardit eurot, mis on SKT suhtes mõõdetuna neli-viis protsenti. Valitsus on teatavasti seadnud eesmärgiks kärpida puudujääk perioodi lõpuks väiksemaks kui üks protsent SKTst (pean silmas kevadist stabiilsusprogrammi). Sellega jõuaksime olukorrani, kui võlakoormus SKT suhtes enam ei kasva. Kokku tuleks järgmise nelja aasta jooksul parandada eelarvepositsiooni koos täiendava laskemoona hankega ligi seitse miljardit eurot. See on kolm-neli protsenti selle aja oodatavast SKTst.

Et anda neile numbritele mingi rahvusvaheline kontekst, siis sama suurusjärgu võrra pidi eelarve tasakaalu parandama ka Kreeka hiljutise kriisi ajal 2010–2016, kas siis maksutõusude või kulutuste kärpimisega. Et Kreeka sõjalised kulutused olid ka tol ajal Euroopa Liidu ühed kõrgemad, siis on huvitav ka see fakt, et rihma pingutades sattusid löögi alla ka need.

Need on suured numbrid, mille finantseerimine pelgalt laenuga, ükskõik millises formaadis, oleks suureks väljakutseks. See tõstaks kindlasti võla hinda ehk intresse ning suurendaks ka olemasoleva võla refinantseerimise kulusid. Ka aina paisuvatele intressimaksetele tuleks leida kate.

See kõik ei tähenda, et me kaitsekulutusi suurendada ei saa või laskemoonavarusid suurendada ei tohiks, kuid riigieelarve kohustusi jälgides ei näe ma, et seda pelgalt võlga suurendades teha saaks või et see oleks kõige mõistlikum variant.