reportaaž Lühike matk Ruhnu Korsi talu kiviaiatalgutele

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Copy
Kiviaia ladumine Ruhnu saarel. IT-mees Raivo Reimann (vasakult), muinsuskaitseametnik Mirjam Krull ja muuseumijuht Ülo Kalm. Taamal räägib telefoniga politseinik Vello Vichterpal.
Kiviaia ladumine Ruhnu saarel. IT-mees Raivo Reimann (vasakult), muinsuskaitseametnik Mirjam Krull ja muuseumijuht Ülo Kalm. Taamal räägib telefoniga politseinik Vello Vichterpal. Foto: Andrus Karnau

Kui me teisipäeval Ruhnu jõudsime, käis saare rahvamajas pidu, sest kooli lõpetas 9. klassi ainus õpilane Mattias Keskpaik.

Aga enam kui tosinapealine mandrirahva seltskond ei tulnud tulipunase peaga vibalikule poisile õnne soovima. Poiss läheb sügisel õppima Mustamäe riigigümnaasiumi. Tulime saarele ühe teise asja pärast – Korsi talu talgud. Kiviaed ootas ladumist ja suitsusauna katus tõrvamist.

Ruhnu kiviaed on madal, iga natukese aja tagant käib kivide vahele postide paar, mis vitstega seotakse ja nende vahele käib kaks paari rõhtlatte. Allapoole jämedamad kivid ja väiksemad üles. Siledad servad välja, et ilus vaadata. Kivid on rasked, aga kui kolmekesi veeretada-tõsta, siis tuleb jõudu juurde. Kui mehed kolmapäeva hommikul laduma lähevad, tuleb muinsuskaitseametnik Mirjam Krull samuti manu. «Ma ei taha naiste töid teha, tolmu pühkida ja aknaid pesta,» lausub ta.

Kui on mitu silmapaari, siis on ka lihtsam, sest ümmargusel kivil õige nurga leidmine on kõige keerulisem. Vihmane päev, pole sääski ega palav, aga lõpuks saavad riided läbimärjaks, sest sadu läheb aina tihedamaks.

Tsiviilelus IT-mehe ametit pidav Raivo Reimann räägib, et kui ta ükskord Ruhnu sidemastis paigaldas kaamerat, mis oli nii võimas, et võis Kolka majakat näha, siis juhtus nii, et suur pilv tuli Läti poolt, aga saare eel hargnes kaheks ja tilkagi ei tulnud maha. Saarelt tõusvad kuumad õhuvoolud hoiavad pilved eemal.

Kuid kolmapäeval sadu ei lakka. Kui supp söödud, ütleb Rannarootsi muuseumi peavarahoidja Anu Raagmaa, et kui Eesti riik Dreijerite perelt kingituse vastu võttis, siis lubati vastutasuks talu korda teha, et sinna tuleks muuseum. Tomas Dreijer oli Ruhnul sündinud, sõja eest varju läinud, õppinud Stockholmis ehitusinseneriks, ent oli ka eestirootslaste kultuuriühingu Svenska Odlinges Vänner juhatuse liige.

Tagasi üles