/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/24/16095433t1he0d4.jpg)
- Riigikaitsemaksu üle arutamine on praegu asendustegevus, sest ei lahenda moonaprobleemi
- Eestisse investeeriti, et müüa Venemaale. Eesti ei ole enam atraktiivne
- Poliitikud teevad vea, kui arvavad, et valijad on tuhmakad, kellele tuleb ajada udu
Ettevõtja ja reservohvitseride vanematekogu juht Toomas Luman hoiatab, et Eestil tuleb võtta kiiresti suur laen, et hankida laskemoona, sest vastasel korral võib kaitsevägi sõja kiiresti kaotada.
Kaitseväel on puudu umbes pool hädavajalikust laskemoonast, et NATO normide järgi sõja esimesed 30 päeva abita hakkama saada. Jutt käib rohkem ega vähem kui 1,6 miljardist eurost ehk jämedalt võttes 16 sõjapäevast. Eesti kaitseväe torud kulutavad ühe päevaga umbes saja miljoni euro eest laskemoona – padruneid, rakette, miine, mürske. Aga see arvutus on kahe aasta tagustes hindades.
Luman nimetab Venemaad naabrimeheks. Nii nagu vanasti polnud hunti ohutu nimepidi kutsuda – ikka susi või võsavillem.
Kirjutasite Postimehele arvamusloo, kus ütlesite, et Eesti peaks võtma 1,6 miljardit eurot laenu kaitsekuludeks. Miks te selle kirjutasite?
NATO on teatavas mõttes ärganud. Probleem on aga selles, et Lääne-Euroopa ühiskonnad ei saa aru, mis on riigikaitse ja miks seda praegu vaja on. Ukraina abistaminegi läheb sellepärast hapult ja longates.
Arvamusloo ajendiks oli kindral Martin Herem, kes käis reservohvitseride üldkogul esinemas. Laenu võtta oleks hädasti vaja.
Küsimus on selles, et ka meie ühiskond ei saa sellest veel hästi aru, et naabrimehe arusaam maailmast erineb tsiviliseeritud maailma omast. Oht, et Venemaa võib meid sõjaliselt mõjutada, on täiesti olemas. Rumal on arvata, et kui oleme NATO liige, siis oleme jumala selja taga, kus midagi ei juhtu. Mida näitab Ukraina kogemus? Kaudtulega hävitatakse umbes 85 protsenti vaenlase elavjõust, lahingkontaktis umbes 15 protsenti. Küsimus on selles, et kui ükskõik millist NATO piiririiki – Läti, Leedu, Soome, Poola – rünnatakse, tuleb esimesed päevad ise vastu pidada.
Soomes on laskemoonaga suhteliselt hästi, nad ei ole seda afišeerinud, aga ma arvan, et nad suudavad täita NATO tõekspidamise, et sõja 30 esimese päeva laskemoon peaks olema laos olemas. Eesti ei täida seda nõuet, USA kohta ei oska öelda, aga ükski teine NATO liikmest Euroopa riik ka ei täida. Selles on oma loogika. Igasugune tootmine ja logistika võtab aega. Klassikalise konventsionaalse sõjalise konflikti puhul on nõnda, et kui vägi ründab, siis tema peatamiseks on ainult üks võimalus – ründaja tuleb elimineerida.
Mitmeks päevaks on Eestil laskemoon olemas?
Vaat ei tea, ja mul pole ka vaja teada.
Eesti kaitseväe torude laskemoonakulu on rahas mõõdetuna umbes sada miljonit eurot päevas.
Ma ei hakka arve liitma ega lahutama. Heremi staap oskab kindlasti öelda, kui palju nad päevas torudest läbi lasevad, aga fakt jääb faktiks, et kui me tahame tõsiselt vastu hakata, siis peame siin oleva moonaga suutma 30 päeva hoida kõik torud huugamas. Nii nagu on ette nähtud.
Kui sada miljonit päevas...
... siis kolm miljardit.
Mehaanilise tehtega teen järelduse, et pool vajalikust laskemoonast on puudu.
Umbes pool on puudu, kui rusikaga lüüa.
Martin Herem on rääkinud pikemat aega, et kaitsevägi vajab rohkem raha.
Jah.
Kuidas te hindate valitsuse reaktsiooni Heremi jutule?
Asi ei ole valitsuses. Raha on alati vähe või ei ole üldse. Vaieldamatult on raha puudu igal pool. Poliitikud üritavad panna valijate arvamused järjekorda. Usun, et paljud valijad arvavad, et praegu ei peaks nii palju raha panema riigikaitsesse, sest eriarsti järjekorra pikkus on nende jaoks tähtsam. Ma arvan, et paljud valijad ei ole riigikaitses piisavalt kompetentsed.
Valitsus üritab teha kalanägu, aga selline on poliitiline loogika. Selleks tulebki ajalehele arvamuslugusid kirjutada, et asjad panna tähtsuse järjekorda. Kui puhkeb sõjaline konflikt ja kui meil laskemoona ei ole, siis suure tõenäosusega ei ole meil kellelgi enam niipea arsti juurde asja.
Olen ka mõelnud sellele, et kui Võrumaale harjutusvälja ei tule, siis linnulaul jääb alles, aga elanikke ei pruugi jääda.
See ongi sama häda, et meie ühiskond on suhteliselt hästi valmis ja ette valmistatud ning suhteliselt tugeva kaitsetahtega võrreldes Lääne-Euroopa riikidega, aga see ei tähenda, et kõik ühiskonnaliikmed aru saavad.
Tore on mõelda, et viimased 20 aastat on lind siin laulnud ja küllap see ei muutu, sest oleme NATO liikmed. Jah, oleme NATOs, aga kes on NATO? See olemegi meie. Sellest ei saa inimesed aru.
Miks on vaja 30 päeva laskemoona? Selleks, et keegi siia appi jõuaks, on riikides vaja teha poliitilised otsused. Artikkel 5 ei ole automaatne stardinupp, et kui plõks käib, siis kõik tormavad. NATO vägede ülemjuhatajale allub teatud ports vägesid, mida ta saab liigutada, aga väga suur hulk vägesid on riikide alluvuses. Viimaste liigutamiseks on vaja poliitilisi otsuseid parlamentides ja valitsustes – see võtab aega. Jaa, võib juhtuda, et otsus tehakse mõne tunniga, aga võib ka juhtuda, et tehakse kahe nädalaga – alles siis hakkavad väed liikuma.
Seni peab pidama esmane kaitse, sest kohe saavad appi tulla ainult kiirreageerimisüksused. Senikaua peab laskemoona jätkuma ja torud huugama, sinna ei ole midagi teha.
Naabrimehe arusaam on lihtne: kui tema rünnakulainest 70 protsenti ära ei ole tapetud, siis on kõik korras ja pealetung jätkub.
Oletan, et seda juttu olete rääkinud rahandusminister Mart Võrklaevale ja peaminister Kaja Kallasele, aga mõistmist ei ole märgata.
On ja ei ole. Keegi ei eita probleemi olemasolu. Nüüd on küsimus, kuidas lahendada. Hea oleks võtta ette debatt laiapõhjalise riigikaitsemaksu üle, aga me saame kõik aru, et see ei lahenda laskemoona muret kiiresti.
Võrklaev on lubanud riigikaitsemaksu 2026.
Sellepärast pakkusingi, et laen on lihtne ja kiire lahendus. See ei lõpeta debatti, kuidas laenu tagasi maksta. Laen on võõras raha ja lõpuks tuleb ikka leida enda oma. Kui alustame praegu debatti, siis 2026 on riigikaitsemaksu jõustumine optimistlik eesmärk, realistlik ilmselt mitte, sest ühel parteil on üks arvamus, teisel teine, siis tuleb kellelegi meelde, et pensionikassas on auk ja kusagil veel.
See on ammu teada, et pensionikassas on puudujääk.
Tipp-poliitikuile, kes on kümnel viimasel aastal valitsuses olnud, on see teada. Rahandusministeeriumi prognoosikõverad tervise- ja pensionikassa kulude-tulude kärisemise kohta on kõigile teada olnud.
Selle probleemi taga ei ole riigikaitse suuremad kulutused, vaid demograafiline trend, vananev elanikkond, ja nüüd veel õnnetuseks kaelas pikaajaline majanduslangus. See on meie probleem.
Riigieelarve väljaminekute kasvust on riigikaitsekulu suurendamine võtnud kaheksa-üheksa protsenti. Ma ei ole apteeker, aga igal juhul alla kümne protsendi. Järelikult 90 protsenti probleemist on kusagil mujal. Ministrid räägivad, et riigieelarve auk on poolteist miljardit, aga riigikaitsesse on juurde pandud 500–600 miljonit eurot.
500 miljonit ei saa tekitada poolteise miljardi suurust auku. Kusjuures 500 miljonit ei läinud riigikaitsesse juurde ühel aastal, vaid mitme aasta peale. Aga auk on igal aastal.
Ma mõistan, et riigieelarve auku esitletakse riigikaitsekuluna. Nii on kõige lihtsam, sest riigikaitsehangete maksumus kirjutatakse väga suurte arvudega. Nii on lihtne selgitada, aga see ei ole õige.
Martin Herem juhtis sotsiaalmeedias tähelepanu, et Võrklaeva jutt riigikassa augu ja kaitsekulude suhte kohta on eksitav. See viitab, et riigi juhtkonnas ei ole kaitseküsimustes üksmeelt.
Kõrvalt vaadates jääb selline mulje. Riigikaitsekulu võib kujuneda fataalseks küsimuseks, kui me seda ei lahenda. Naabrimees teab väga hästi, mis meil on. Rumal on eeldada, et naabrimehe luure on nõrk.
Naabrimees teab täpselt, mis varud on NATO riikides, kui palju toodetakse, kui palju jõutakse tootmist suurendada. Euroopa kaitsetööstus küll kasvab praegu, aga palju aeglasemalt kui naabrimehe majapidamises.
Enne teist maailmasõda kehtestas Eesti valitsus riigikaitsemaksu – aprillis 1939 ehk viis kuud enne baaside lepingut Nõukogude Venemaaga.
Olen reservohvitserina nende asjadega rohkem kokku puutunud ja kardan koledasti, et meil ei pruugi olla nii pikalt aega, nagu härra Võrklaev ette kujutab. Pilti tuleb näha laiemalt. Iga sõjaväe juhtkond hindab enne tegutsema hakkamist suurt hulka tingimusi. On väga suur vahe, kas Eesti suudab midagi juurde toomata hoida kõik torud huugamas 30 või ainult kümme päeva järjest.
Kui me moona ostame, võib Võrklaev aastate pärast öelda, et ta ju ütles, et ei lähe sõjaks. Väga suure tõenäosusega saab Võrklaev nii öelda, sest tõenäoliselt ei lähe sõjaks ega provokatsioonideks just sellepärast, et moon oli olemas.
Kui midagi on juhtunud või juhtumata jäänud, ei saa kunagi täie kindlusega teada, miks just nii läks, aga ma arvan, et asjatundjate ohuhinnangud on õiged. Rahandusministeerium ei ole see ametkond, kes peaks ohuhinnangu ümber hindama.
Riigikaitsemaksu üle arutamine on praegu asendustegevus, sest see ei lahenda moonaprobleemi tarviliku ajaga tarvilikus mahus. Kõik riigid tellivad laskemoona aina rohkem – laskemoon on aasta pärast palju kallim kui praegu, kahe aasta pärast veel kallim. Kui me võtaks laenu ja teeks lepingud, siis võiks me kindlad olla, et moon on õigel ajal õiges kohas ja kõige soodsamalt käes.
Mul on kõhutunne, et poliitiline eliit ei julge otsust teha, sest äkki valijad teevad etteheiteid, et laenu oleks pidanud millekski muuks kulutama. Olen nõus, et nii mõnigi valija ei mõista riigikaitselaenu võtmist sellises mahus.
Äkki valitsus ei taha paanikat külvata?
Kurat küll, mulle ei tundu nii. Moonaost ei külva rohkem paanikat, kui peaminister Kaja Kallase või teiste poliitikute väljaütlemised.
Kuhu paanikajutuga jõuda tahan: kui palju julgeolekupoliitiline olukord on mõjutanud Eesti majandust? Kas see on nii, et sõjaohu pärast ei tule investeeringud ega turistid?
Üks asi on sõjaoht, aga majanduslanguse põhjuseks on ka Eesti asukoha paradigma muutus. Mis ja kus on Eesti? Euroopa kaardil on ühes nurgas Portugal, teises Eesti ja Soome.
Portugal on vana Euroopa kõige vaesem riik. Kreeka ka natuke, aga Portugal eristub, nii on olnud viimased 20–30 aastat. Mis on Portugalil puudu? See ei ole väike riik, kümme miljonit elanikku, neil on tagala Brasiilia, kus võiks toota, sest seal on odavam ja keelebarjääri ei ole. Probleem on, et Portugal asub Euroopas mõistes in the middle of nowhere. Turistid käivad, vein on hea, aga turg asub teisel pool mägesid. Kaubaga ei saa tulema. Kui laevad olid puust, oli Portugal esimene koht, kus sai otsad kinnitada. Praegu on laevad suured ja rauast ning lähevad Amsterdami, Rotterdami või Hamburgi ehk lauskmaa serva, kust on lihtsam rongiga kaup laiali vedada. Portugal on jäänud kõrvale.
Soome majandusel ei lähe ka lustlikult. Eesti oli maailma silmis aken ühele kuuendikule planeedist. Praegu lahutab meid Venemaast terve Berliini müür, mis jääb püsima pikaks ajaks. See ei ole kaheks, viieks ega kümneks aastaks. Sõda võib lõppeda, uus režiim Venemaal võib olla demokraatlikum, aga sanktsioonid ei kao, sest demokraatlik maailm on muutunud ettevaatlikumaks.
Suur pilt on muutunud, Eesti ei ole enam atraktiivne, sest paljud investeeringud tehti enne perspektiiviga, et müüa või laieneda Venemaale. Eestis oli kultuur ja kord ning kohtusüsteem ja Euroopa Liit. Kuna üle Venemaa piiri enam ei saa, siis me peaks mõtlema, mille peal elada ja lennata, et mitte sattuda Portugali olukorda.
Praegu ma ei näe, et keegi sel teemal arutleks või näeks suurt pilti. Me räägime, et siin on vaja auk kinni nõeluda ja seal on auk. Korratakse tõdesid, mis kunagi olid mõistlikud, aga keegi ei küsi, kas nad on praegu ka veel õiged.
Mina ka ei tea lahendust. Kui lähengi pakkuma, et arutaks neid asju, võtab nii mõnigi poliitik seda väga isiklikult.
Mis mõttes isiklikult?
Mõned on kõige targemad, teised on vähem targad. Mõned on õigest ja mõned valest soost. Mis siin minust – ma ei näe, et ka teised inimesed oleks suutnud algatada arutelu.
Kas te tahate öelda, et Eesti majandust ootab ees vaikne stagnatsioon?
Ma ütleks, et palju keerulisemad ajad kui seni. Kui me seda tõsiselt ei võta, võib taandareng olla pikem, kui eeldame.
Toomas Luman
- Sündinud 30. oktoobril 1959
- 1977 lõpetas Tallinna 1. keskkooli (Gustav Adolfi gümnaasium), 1982 tehnikaülikooli tööstuse ja tsiviilehituse erialal
- 1989 asus ametisse SRV Eesti Ehituse peadirektorina, 1996 ostis juhtkond ettevõtte välja emafirmalt SRV International OY
- 1995 sai kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimeheks
- 2006 läks Eesti Ehitus börsile, praegu kannab nime Nordecon
- Lumanile ja tema pereliikmetele kuulub Nordeconist ligi 55 protsenti
Te olete pikka aega olnud ettevõtjate esindusorganisatsiooni kaubandus-tööstuskoja juht. Kui palju on ettevõtjad ise valmis maksudena rohkem panustama, et toetada riigikaitsekulusid?
Sellist uuringut ei ole tehtud, aga fakt on, et ettevõtjad panustavad. Kasvõi Riigikaitse Edendamise Sihtasutus, mille on asutanud riik ja kaubandus-tööstuskoda, on korjanud 4,5 miljonit eurot Ukraina abistamiseks – meditsiiniseadmed, taktikalised meditsiinipakid, neid on praegu vist 50 000 tükki muretsetud. Ja see kõik on hangitud põhiliselt ettevõtete annetuste eest, kuigi eraisikud on ka panustanud.
Ettevõtjad loodavad annetusi tehes veenda kogu Euroopa Liitu tegema suuremaid kaitsekulutusi. Ettevõtjad loodavad, et väed liigutatakse ida poole, et Eestisse ehitatakse tõsiselt võetavad laod lahingumoonale ja relvastusele. Küsimus on selles, et naabrimees tunnistab ainult üht asja – jõudu. Naabrimees ei lähe kaklema kohta, kus ta kohe vastu nina saab.
Ukraina olukord ongi praegu äärmiselt keeruline, sest naabrimees on aru saanud, et ta ei võida, aga ta ei saa ka kaotada. See on Vene impeeriumi loogika – valitseja ei tohi kaotada. Ma ka ei oska öelda, kuidas Ukrainas sellest supist välja manööverdada. Alustati ju sellega, et [Ukraina Venemeelne president Viktor] Janukovõtš oli Minskis valmis – et kolm päeva ja asi tehtud, nagu oli Krimmis.
Eesti ründamise kohta on samuti arvatud, et kolm päeva ja asi tehtud.
Jah, aga ükski vägi ei saa tänapäevase luuretehnika juures ilmuda piirile nipsust. Vene väed ei ilmunud ka Ukraina piirile ootamatult.
Kui tarvilik moon on Eestis kohal, siis kohe, kui tulema hakatakse... Ükski NATO riik ei tulista Venemaale ühtegi mürsku enne, kui venelased on tunginud tema territooriumile. Aga seejärel ei takista ühtegi NATO riiki ükski asi, et hävitada vaenlase üksuseid, mis on mõeldud aina uute lainetena ründamiseks.
:format(webp)/nginx/o/2024/05/24/16095436t1hf939.jpg)
Aga ikkagi – ettevõtjate reaktsioon kasvõi automaksule on olnud ülimalt valulik.
Kas teie oskate öelda, mis maks on automaks?
Oskan küll. See on varamaks – mida kallim auto, seda suurem maks.
Milline poliitik on teile öelnud, et see on varamaks? Kaubandus-tööstuskoda kirjutas rahandusministrile kirja, aga selget vastust pole saanud, kas see on vara- või keskkonnamaks. Minister Võrklaev kirjeldab maksu nii, nagu oleks see natuke kõike. Aga natuke kõike ei ole olemas, sellist maksu ei saagi kehtestada. Ettevõtjate valulik reaktsioon tulenebki sellest, et asi on täiesti segane.
Kui see on varamaks, siis peaks maksu suurus sõltuma väärtusest. Kasutatud auto väärtust hinnata on väga keeruline – ütlen ühe märksõna: Tšehhi numbrimärgid. (Nende abil saab uusi luksusautosid osta soodsama hinnaga – A. K.)
Tšehhi numbrimärkidega sõidab kaduvväike osa autodest.
Ei ole kaduvväike, ma olen rehkendanud, neid on väga palju. Minu esindusauto ei ole märgitud ainult töösõitudeks, sest mina ei kujuta ette sellist jaburust.
Te olete erandlik ärimees, kui te ei ole oma autot ainult töösõitudeks registreerinud.
Mis te nüüd tahate öelda, et ma tulin hommikul bussiga tööle?
Tahan öelda seda, et see on haruldane, sest kallid autod võetakse tihti arvele tööautodena, et maksude maksmist vältida.
Ma tean, et see on haruldane. Küsimus on selles, et riik on selle lihtsaks teinud. Kui lähete autoregistrisse, siis ettevõtte nimel oleva Porsche või Ferrari saab ühe klikiga registreerida ainult töösõitudeks. (Sel juhul saab tagasi käibemaksu nii kütuselt, varuosadelt, remondilt kui ka auto ostult – A. K.)
Millega te sõidate?
Mul on S-klassi Mercedes, mis ei ole mingi ime ega maksa pool miljonit eurot. Uuena maksis umbes 150 000 eurot, aga see on mul juba mõni aasta vana, tühja sellest.
Minu autolt saab riik viie aastaga – poole käibemaksust ja kõik muud maksud – umbes 100 000 eurot. Väga õige, loogiline! Mina ei arva, et riik mind sellega ahistab.
Aga kuna keegi seda ei kontrolli, siis võib ka registris linnukese teha ja kõik on korras. Keegi ei küsi mitte midagi! Minu arvates on see jabur, riik ei peaks seda lubama. Autoomanik peaks vähemalt taotluse tegema ja seletama, miks on sõiduauto määratud ainult töösõitudeks, kus ta seda hoiab ja kuidas ta töölt bussiga koju sõidab.
Aga riik teeb teistpidi. Ja siis tulevad ministrid ja ütlevad, et hullumaja, maksuraha ei laeku.
Peaminister vihastas mu peale, kui ütlesin talle, et olen kohtunud Tšehhi autodega sõitvate turistidega, kes on kõik lühikese ajaga omandanud eesti keele. Et peaks uurima nende keeleõppetehnoloogiat, sest samasugusel viisil saaks venekeelne elanikkond ruttu eesti keele selgeks.
Loomulikult Kaja Kallas pahandab, kui te teda narrite.
Kuidas ma narrin? Ma räägin, mida näen. Kaubandus-tööstuskoja juhatuses on üks inimene, kes on õppinud Tšehhimaal, ta püüdis «turistidega» tšehhi keeles rääkida, aga selle olid autoomanikud unustanud. Ma tean, et maksuamet natuke tegeleb sellega, aga maksudest on riik ikka ilma.
Minu meelest tuleb suurim tühik riigikassas ettevõtete tulumaksu puudumisest.
Siin te eksite. Tulumaks makstakse Eestis ära teisiti. Kui võrdleme statistilist pilti, siis protsendina SKTst on ettevõtteilt laekuv tulumaks meil Prantsusmaaga samal tasemel. Prantsusmaa on ju sotsialistlik riik. Ma ei soovita muuta meie maksusüsteemi, kus tulumaks tasutakse dividendi võttes, sest see on oluliselt lihtsam kui mujal Euroopas.
Olin neli aastat ELiga liitumisläbirääkimisi pidanud välisministri konsultatiivnõukogu esimees. Läksin kaks korda tülli [Euroopa Liidu poolse pealäbirääkija] Günter Verheugeniga, toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves oli infarkti äärel, sest ütlesin väga pahasti seltsimees Verheugenile.
Viimane üritas väita, et Eesti on maksuparadiis, sest ettevõtete tulumaks oli null. Aga kui me võrdlesime protsendina SKTst, siis meie maksime rohkem kui 30protsendilise maksuga Saksamaal. Verheugeniga vaidlemise ajal puhkes tohutu skandaal, sest Siemensi kontsern ei olnud 29 aastat järjest maksnud ühtegi senti tulumaksu – nicht einen Pfennig.
Eestis on ettevõtete tulumaks olemas ja ka makstud. Kui hakkame ettevõtete tulu maksustama, hakkab jälle tekkima väiksemates ettevõtetes topeltraamatupidamine. See on kindlalt vale tee.
Poliitikud ei ole statistikaga kursis, sest punased räägivad kogu aeg, et kui tuleks ettevõtete tulumaks, siis saaks palju laiali jagada. Sealt ei tule täiendavat tulu, tuleb ainult keeruline süsteem, mida on raske kontrollida.
Tulles tagasi kaitsetahte juurde, siis teie juttu mõistan nii, et ettevõtjad oleks nõus rohkem makse maksma?
Absoluutselt! Ma ei ole kuulnud ühegi ettevõtja seakisa selle vastu, et arutada riigikaitsemaksu. Käibemaksu tõstsime kaks protsenti, aga oleks võinud tõsta kolm ja öelda, et üks protsent läheb riigikaitsesse. Kehtib näiteks viis aastat.
Automaksumöll tulenebki sellest, et ükski poliitik pole välja öelnud, et see on varamaks. Mina ootan seda, et kui minister teeb uue maksu, siis ütleb, et meil on vaja raha. Aga rahandusminister ei ütle seda, Võrklaev räägib keskkonnast.
Aga ta ei saagi öelda, sest Reformierakonna lauluraamatus on salm, et jõukust ei maksustata.
Mina ei saa sellisest seisukohast aru. Mina võin öelda piisavalt ebameeldivaid asju, kuigi sõpru see juurde ei too ega edenda äri.
Te ei ole ka poliitik.
Miks ma poliitikuna ei või öelda, kui ma suudan ära seletada, et seda on vaja? Minu arvates poliitikud teevadki siin vea, sest nad arvavad, et valijad on tuhmakad, kellele tuleb ajada udu. Häda on selles, et terve suur hulk valijaid saab aru, et aetakse udu. Lõpuks on see poliitikuile kahjulikum, kui seletada, mis küsimus on ja kuidas seda lahendada.
:format(webp)/nginx/o/2024/05/24/16095435t1hd211.jpg)
Mis on teie sõjaväeline eriala?
Kui hakata algusest lugema, siis mina olin Nõukogude armee inseneri- ja sapöörivägede ehk praeguses mõistes pioneerivägede ohvitser. Toona pidi tehnikaülikoolis õppides läbima sõjalise õppe, neli aastat igal nädalal terve päev sõjalist õpet.
Eesti Vabariigis kutsus mu kaitseväkke admiral Tarmo Kõuts, ta oli osav poliitik. Mul ei olnud plaanis tegeleda kaitseväe asjadega, aga Kõuts oskas mängida õigetel pillikeeltel. Olin suhteliselt kõrges eas – 45-aastane. Kõuts hakkas meid torkima jutuga, et meile ei kõlbavat olla Eesti ohvitser, aga Nõukogude ohvitser kõlbas küll olla. Mina vastasin, et nõukogude ajal ei saanud mees ohvitseripaberiteta ülikooli lõpetada. Väitlus lõppes sellega, et koos toonase Eesti Panga presidendi Vahur Kraftiga läbisime reservohvitseride kursused, mis toona kestsid 40 päeva. Veeblid elasid end väljaõppel prominentide peal tublisti välja. Nii et kaitseväes alustasin uuesti jalaväeohvitserina.
Eesti seaduste järgi langeb 61-aastaselt reservist välja erru, aga vabatahtlikult on võimalik end uuesti väekohuslasena arvele võtta. Sel juhul tuleb küll koos ajateenistusse minevate poistega läbida meditsiinikomisjon. Tervis peab olema sama hea kui tegevteenistuses olijal.
Kas tegite ka NATO kehaliste võimete katsed?
Absoluutselt, kõik muud vigurid ka.
Te ilmselt lasete ka täpselt?
Lasen lahingrelvadest päris hästi, olen korra võitnud kaitseväe meistrivõistlused ohvitseri püstoliharjutuses, ja korra 300 meetri sõjapüssiharjutuses. Kaitseliidu sõjarelvade rekordeist on meeste arvestuses kolm minu nimel. Medaleid ja karikaid on tublisti, kõik ei ole meeles.
Mitu kätekõverdust ära teete?
Kohe praegu teen üle 30. Ma olen veel noor mees ka, pole veel 65-aastanegi.
Kui ma teid kuulan, siis saan aru, miks te olete nii veendunud, et Eesti on valmis end kaitsma, sest teie olete valmis?
Mul ei ole välismaal kinnisvara ega pangakontot. Kõik on siin ja vajab kaitsmist.
Nordeconi aktsia pole investoreid rõõmustanud
Nordecon dividendi ei maksa, aktsia on aastaga odavnenud 32 protsenti. Investoritel pole suurt põhjust rõõmustamiseks. Konkurent Merko Ehitus maksab dividende ja aktsia on aastaga kallinenud 8,4 protsenti.
Kinnisvara ja ehitusturg on vinduma jäänud, kuigi loodetakse, et nagu majanduses üldisemalt, saab ka kinnisvaraturul vaikelu ükskord läbi.
Nordeconile algas see aasta teisiti. 2. jaanuarist juhib ettevõtet Maret Tambek. Esialgu ajutiselt, aga 1. maist kinnitati ta kolmeks aastaks juhiks. Senine juhatuse esimees Gerd Müller teatas mullu novembris ettevõttest lahkumisest.
Ettevõtte esimese kvartali käive kasvas aastaga 33,5 miljonilt eurolt 46,2 miljoni euroni. Koondkahjum kahanes 1,7 miljonilt eurolt 182 000 euroni.
Ettevõte müüs osaluse Nobes ehk Nordecon Betoonis. Nordecon on nüüd teistsugune. Uue juhi ja ilma kasumliku Nobeta.
Romet Kreek