/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/15/16005737t1hdf80.jpg)
Äsja avaldatud mahepõllumajanduse andmetest nähtub, et kogu haritavast põllumajanduse maast 22,8% kasutab mahepõllundus. Strateegiline eesmärk on saavutada 25%, aga Bigbanki peaökonomisti Raul Eametsa sõnul tundub, et sellest eesmärgist mullu pigem kaugeneti, sest haritav maa vähenes 2,5% ning lõpetas 78 mahetootjat.
«Miks ettevõtjad loobuvad? Eelmine aasta oli põllumeestele väga raske aasta, sest pikk kevadine põud ja kiiresti kasvanud intressid on teinud põllumajandusest pigem kahjumliku sektori. Euroopa Liidus on põllumajanduse sesoonsuse ja halbade aastate kompenseerimiseks ette nähtud toetuste süsteem. Teatud ebavõrdus on kogu toetuste süsteemile juba algselt sisse programmeeritud, sest hilisema Euroopa Liiduga liitujana saab Eesti põllumees hektari kohta vähem toetust kui Prantsuse põllumees. Makstakse nii pindala toetust ehk siis toetust haritava maa järgi ning makstakse ka mahetootjatele eraldi toetust selle eest, et nad mahetoodangut valmistavad,» nendib Eamets.
Ta lisas, et põllumehed kurdavad, et kuigi toetuste kogusumma on ELis jäänud samaks, jõuab tootjateni väiksem summa kui varem, seda eriti eelmine aasta. «Murekoht on ka see, et toetusi ei ole indekseeritud inflatsiooniga ja seetõttu toetuste reaalne väärtus on langenud tänu väga kõrgele inflatsioonile. Nii nagu terves majanduses, on põllumehele kallinenud kõik tootmissisendid, alates palkadest, väetistest, elektrist ja kütustest ning lõpetades laenurahaga.»
Sisuliselt peaksid Eametsa sõnul selle aasta toetused katma eelmise aasta kahjumi, pluss eelmisel aastal vähenenud toetused, pluss ka kavandatava maamaksu tõusu. «Seda nad tõenäoliselt ei tee ja siis ei ole midagi imestada, et tootjad pillid kotti panevad ning tootmise lõpetavad,» tõdes ta.
Mahetootmisega tegeletakse veel ainul selle pärast, et seda on odavam teha, raha ei kulu väetistele. «Oma toodangu müümisel enam väga suurt vahet ei ole, sest kuna tootmismahud ja seega ka pakkumine on kasvanud, on ka hinnavõit mahetoodangu puhul võrreldes tavatoodanguga pea olematuks kahanenud. Eriti kui arvestada, et suurem nõudlus meie mahetoodangu, eriti teravilja järele on Euroopas ja sinna selle transportimine ei ole kõige odavam lõbu,» märksi Eamets.
Teine mahetootmise ja tegelikult terve põllumajandusliku tootmise probleem on toidutööstuse popsimõtlemine. «Teeme väikselt, küll jõuab kunagi kasvada. Selle mõtlemise ajal lähevad konkurendid naaberriikidest eest ära. Olen juba kirjutanud sellest, kuidas meie piimatööstuse väikeste mahtude tõttu müüme oma väga efektiivselt ja kaasaegselt toodetud toorpiima leedulastele, kes seda siis väärindavad ja edasi müüvad,» märkis Eamets. Ta lisas, et mõeldes nüüd uutele trendidele, siis hiljaaegu väljahõigatud kaerapiima tootmise tehase varustaks toorainega ära üks teraviljatalu.
«Ma ei tea, mida meie toiduainete tööstusele peaks sisse söötma või jootma, et nad suuremalt mõtlema hakkaksid. Oma toidu tootmine on kahtlemata osa riigi julgeolekust, võibolla peaks siin riik ka õla alla panema ja omalt poolt tööstusesse investeerima, tulevaste dividendidena tuleks ju raha eelarvesse pärast ringiga tagasi.»