KESKPANKUR HOIATAB ⟩ Pankade võlakirjad: võlg ei ole alati võõra oma

Eesti Panga ökonomist Gaili Grüning. Foto: Eesti Pank.

Tänavu on meie väärtpaberiturul hoogu kogunud pankade võlakirjade emissioonid, peamiselt allutatud võlakirjade emissioonid, mis on investori jaoks võrdlemisi kõrge riskiga instrumendid, sest panga raskustesse sattudes on eelisjärjekorras muude võlakirjadega seotud kohustused. Seetõttu tasub investoritel pankade äritegevuse ja võlakirjade eripäradega kaasnevate riskidega hoolikalt enne soetamist tutvuda, kirjutab Eesti Panga ökonomist Gaili Grüning keskpanga blogis. 

Võlakirjade emissioonid on siinsel väärtpaberiturul sel kevadel väga populaarseks muutunud. Märgatava osa neist moodustavad Baltimaade pankade allutatud võlakirjade emissioonid. Üldiselt erinevad võlakirjad nii tüübilt kui ka ülesande poolest. Sellest sõltuvad investori jaoks võlakirjaga seotud risk, intressimäär ja kättesaadavus. Balti väärtpaberiturgudel emiteerivad pangad peamiselt allutatud võlakirju, mille eesmärk on üldiselt tugevdada kapitalipositsiooni. Rahvusvahelistel turgudel emiteerivad pangad võlakirju oma rahastamise toetamiseks. Mõlemal juhul täidetakse võlakirjade toel erinevaid järelevalvelisi nõudeid. Emissioonide sagenemist on muuhulgas toetanud ka investorite suur huvi. Investoritel tasub pankade äritegevuse ja võlakirjade eripäradega kaasnevate riskidega hoolikalt enne soetamist tutvuda.

Kuidas kujunevad võlakirjade intressimäärad?

Investori tasutava võlakirja intressimäär kujuneb mitme teguri koosmõjul. Ühelt poolt mõjutavad seda üldine intressikeskkond ning investorite eelistused ja valmisolek instrumentide valikul. Huvi võlakirjade vastu on kõrgemate intressimäärade keskkonnas aina suurenenud ja pankade emissioonidel on intressimäärad kerkinud pankadevahelise turuhinnaga sarnase sammuga. Teisalt on oluline ka võlakirja tüüp ehk võimalus panga maksejõuetuse või likvideerimise korral investeering tagasi saada. Lisaks on võlakirjade hinda määratavateks teguriteks panga finantsnäitajad, äri eripärad ja turupositsioon. Arvestatakse ka konkurentide hinda ja emissiooni ajastamist. Kohalikul väärtpaberiturul on võlakirjade kättesaadavust laiemale investorite ringile toetanud ka nominaali suurus. Näiteks allutatud teise taseme (Tier 2) võlakirjade puhul on see enamasti tuhat eurot. Ülemärkimiste maht on seni enamasti mitmekordseks ulatunud. Võlakirjaemissioonide lisandudes saavad investorid kaaluda rohkem erinevaid võimalusi, pakkumisi omavahel võrrelda ning enda jaoks parimaid otsuseid langetada.

 

Allutatud võlakirjad on teistest riskantsemad

Pankadel on suurenenud vajadus emiteerida võlakirju äri laienemise ja kõrgemate järelevalveliste kapitalinõuete tõttu. Lisaks aitavad erinevad võlakirjad pankade kapitalistruktuuri mitmekesistada. Kodumaisel väärtpaberiturul emiteeritud allutatud võlakirjad (Tier 2 ja AT1) on väga populaarsed olnud. Näiteks väljastavad pangad oma kasvu toetamiseks, kapitalipositsiooni tugevdamiseks, aga ka järelevalveliste kapitalinõuete täitmiseks pikema tähtajaga allutatud võlakirju (nt Tier2 ja AT1). Investori jaoks on nende näol tegemist võrdlemisi kõrge riskiga instrumendiga, sest panga raskustesse sattudes on eelisjärjekorras muude võlakirjadega seotud kohustused. Teatud juhtudel on pankadel õigus jätta intressimakse tegemata või allutatud võlakirjad hoopis maha kirjutada. Investor peaks arvestama ka sellega, kui lihtne või keeruline on võlakirja soovi korral edasi müüa. Nende riskide tõttu tuleb pangal selliste võlakirjade eest kõrgemat hinda tasuda ja tema intressikulu suureneb. Teisest küljest ei mõjuta aga sellised omakapitali alla kuuluvad võlakirjad aktsionäride teenitavat omakapitali tootlust. See on järelevalveliste nõuete täitmise kõrval üks põhjuseid, miks pangad eelistavad selliste võlakirjade väljastamist uute aktsiate emiteerimisele.

Pandikirjad moodustavad siinsete pankade võlakirjadest suurima osa

Peale allutatud võlakirjade on siinsed pangad emiteerinud muid võlakirju peamiselt välismaal, sest sealsed turud võimaldavad institutsionaalsete investorite kaudu rahalisi vahendeid suuremas mahus kaasata. Kui kodumaised allutatud võlakirjade emissioonid jäävad mahult umbes 10 kuni 40 miljoni vahele, siis rahvusvahelistelt turgudelt kaasavad pangad korraga kuni 500 miljonit. Pandikirjad moodustavad siinsete pankade emiteeritud võlakirjadest suurima osa ja aitavad pankadel rahastamiskulusid madalamal hoida. Kuna need võlakirjad on tagatud (näiteks eluasemelaenudega), siis on nende intressimäär muude võlakirjade ja rahastamisallikatega võrreldes enamasti madalam. Mõnel juhul on pikema tähtajaga pandikirja kupongimäär näiteks 0,1 protsenti. Ehkki mahud ei ole väiksed, tähendab see panga jaoks siiski väiksemaid intressikulusid. Samuti on ajalugu näidanud, et kriisis peab investorite huvi seda tüüpi võlakirjade vastu kõige paremini vastu ehk oht rahastuse kättesaadavusele on väiksem. Kui veel välismaistest turgudest rääkida, siis emiteerivad suuremad pangad seal ka tagamata allutamata võlakirju, mida nad vajavad järelevalveliste nõuete täitmiseks.

Tõenäoliselt on pankade võlakirjad tulnud, et jääda. Siinse pangandussektori rahastamise ja kapitali struktuur on kümne aasta jooksul järjest mitmekesisemaks muutunud. Võlakirjad võimaldavad pankadel toetada oma tegevuse kasvu eesmärke ning teisest küljest täita järelevalvelisi nõudeid, mistõttu vajadus nende järele siinsete pankade jaoks tõenäoliselt jätkub

Foto: Eesti Pank/ Kuvatõmmis