92% Eesti pensionifondidest on jäänud kulla hinnatõusule alla

Foto: Shutterstock

Kõigist 26st Eesti pensionifondist on alates nende loomisest suutnud kulla hinnatõusu ületada vaid kaks. Enamus fonde on tootluselt kullale alla jäänud enam kui kolmekordselt ja pole suutnud kogujaid kaitsta isegi inflatsiooni vastu.

Pensionikeskuse kodulehelt leitav EPI koondindeks, mis kajastab kogumispensioni fondide keskmist tootlust, on alates 2003. aastast kasvanud 136 protsenti. Tarbijahinnaindeks on samal ajaperioodil (2003. aasta jaanuar – 2024. aasta veebruar) tõusnud 129 protsenti, mis tähendab, et pensionifondide indeks on hinnatõusu vaid napilt ületanud.

Eesti pensionisüsteemis hakati II sambasse raha koguma 2003. aastal. Toona alustas kokku 10 erinevat fondi. Eranditult kõik need fondid on alates loomisest kulla hinnale märgatavalt alla jäänud. Lausa kuus fondi on jäänud alla ka tarbijahindade kasvule. 2003. aastal alustanud fondidest on kõige kõrgema tootlusega fond olnud LHV Pensionifond L, mis on kasvanud 250 protsenti.

Kulla hind on samal ajal (alates 2003. aasta algusest) tõusnud eurodes 526 protsenti ehk hind on enam kui kuuekordistunud. 2003. aasta jaanuaris maksis untsihind 335 eurot, täna aga juba veidi üle 2100 euro.

Erinevate pensionifondide ja kulla võrdlus

Vaatame täpsemalt, kuidas on fondidel võrreldes kullaga läinud. Selgub, et kulla tootlust on suutnud ületada ainult kaks kõrge riskitasemega indeksfondi. Ehk kullale on silmad ette teinud vaid 8 protsenti fondidest.

Tootluse puhul on arvestatud fondi puhasväärtuse (NAV) muutust alates fondi loomisest. Fondi puhasväärtus kajastab kõige paremini seda, kui palju raha fondis koguvatel inimestel on. Sellest on maha arvutatud fondivalitseja tasud. Kulla puhul pole tasusid arvestatud – niinimetatud virtuaalse kulla (eelkõige börsil kaubeldavad fondid ehk ETFid) puhul on see ETF.com andmetel 0,65 protsenti aastas, füüsilise kulla ostmisel on tasud ühekordsed ning sõltuvad ostuhetkel makstavatest preemiatest. Üldpilti need aga märkimisväärselt ei muuda.

Praeguseks on Pensionikeskuse andmetel Eestis kokku 26 pensionifondi, mis on riskitaseme järgi jaotatud kolme gruppi – madal, keskmine ja kõrge riskitase. Allpool on kolm tabelit, kus on võrreldud kulla hinnamuutust vastava fondi tootlusega alates fondi loomisest. Olgu öeldud, et osade fondide riskitaset on hiljuti muudetud, mille kohta leiab lisainfot Pensionikeskuse kodulehelt.

Madala riskitasemega fondid

Madala riskitasemega fondidest on parimat tootlust näidanud LHV Pensionifond S, mis on kasvanud 108 protsenti. Kõige kehvemalt on kullaga võrreldes läinud suuremalt jaolt riigivõlakirjadesse investeerinud Tuleva Maailma Võlakirjade Pensionifondil, mis on alates 2017. aastast kaotanud 7 protsenti kogujate varadest.

Keskmise riskitasemega fondid

Keskmise riskitasemega fondide hulgas pole kulla tootlust suutnud ületada samuti ükski fond. Kõigi 9 fondiga võrreldes on kulla hind tõusnud enam kui kaks korda rohkem. Kusjuures vähemalt neljakordselt (protsentuaalselt) on kuld ületanud viie fondi tootlust.

Kõrge riskitasemega fondid

Kullast on suutnud paremat tootlust teenida vaid kaks indeksfondi – SEB Pensionifond Indeks ja Swedbanki Pensionifond 1990-99 sündinutele. Mõlemad fondid loodi 2016. aastal. Märkimisväärne on see, et need fondid on suutnud kulla tootlust vaid napilt ületada.

Minu hinnangul ei ole sugugi juhus, et kulda on suutnud ületada ainult indeksfondid. Indeksfondid investeerivad passiivselt, mis tähendab fond ostab suuremate aktsia- ja võlakirjaindeksitega seotud fonde, tehes minimaalselt aktiivseid investeerimisotsuseid (konkreetsete aktsiate või võlakirjade valimine). Sisuliselt tähendab see, et raha investeeritakse võimalikult madalate kuludega kogu turule.

Uuringutes on leitud, et passiivse investeerimise tootlust suudavad ületada vaid 10-30 protsenti aktiivsetest fondidest. Osalt on põhjus selles, et aktiivsetes fondides võetakse suur osa rahast teenustasudena ära. Samuti teevad fondijuhid tihtipeale aktiivsetele investoritele omaseid käitumuslikke vigu – näiteks madalal hinnatasemel müümine ja kõrgelt ostmine.

Seega pole üllatus, et kõrge riskitasemega fondide puhul, mis investeerivad peamiselt aktsiatesse, on kulla tootlust ületanud just passiivsed indeksfondid.

Kulla hind enne pensionisüsteemi loomist

Kuna kulla hind on viimastel aastakümnetel kiiresti tõusnud ja paljudes riikides märgatavalt ka inflatsioonimäära ületanud, on paslik vaadata ka kulla varasemate aastakümnete hinnaliikumisi.

Maailma Kullanõukogu on kogunud andmeid kulla hinnamuutuse kohta eurodes alates 1978. aastast. Kuna euro võeti kasutusele alles 1999. aastal, siis enne seda on euro teoreetilise kursi leidmiseks kasutatud euroalaga liitunud riikide rahvuslike valuutade kursse.

Tasub veel märkida, et aastatel 1971-1978 tõusis kulla hind dollarites enam kui 350 protsenti. Tsükli tippu jõudis kuld 1980. aastal – untsihind jõudis lausa 850 dollarini, kallinedes enne seda veidi enam kui kümne aasta jooksul lausa 24 korda. Pärast seda toimus järsk langus ning 1982. aastaks kukkus kuld 314 dollarini untsist. Seda hinnaliikumist üleval olevalt graafikult näha ei ole, enne 1978. aastat kulla hinna andmed eurodes puuduvad.

Kuna suur osa pensionifondidest loodi umbes 21 aastat tagasi (2003. aastal), vaatame kulla hinna muutust alates 1978. aastast, võttes iga viie aasta tagant 21aastase perioodi. Allpool olevalt graafikult on näha üheksat erinevat 21aastast ajaperioodi ning kulla hinnamuutust nendel perioodidel.

Oluline on märkida, et enne 1971. aastat kehtis kullastandard, mis tähendab, et kulla hind oli ametlikult fikseeritud. Selle tõttu pole mõtet eelnevate aastate kulla hinda fondidega võrrelda. 1970ndatest ja 80ndate algusest on näidatud ka kolme ajaperioodi dollarites.

Viiel ajaperioodil ületas kuld EPI koondindeksit, seitsmel juhul ületas kuld EPI konservatiivsete fondide indeksit. Konservatiivsete fondidega võrdlemine on mõnevõrra mõistlikum, sest sarnaselt kullale on paljude konservatiivsete fondide eesmärk eelkõige vara säilitamine.

Kulla hind liikus 1980ndate teises pooles ja 1990ndatel suuresti külgsuunas, sest keskpankade ja investorite huvi kulla vastu oli kesine. Toona olid riikide võlakoormad ajaloolisi suhtarve vaadates küllaltki madalad (USAs ligi kolm korda madalam kui praegu) ning valitsuste eelarved olid enamjaolt tasakaalus. Viimati oligi USA riigieelarve tasakaalus 2000. aastal. Samuti ei tegelenud keskpangad veel massiivse rahatrükiga ning inflatsioon püsis läänemaailmas suhteliselt madalal.

Alates 1971. aastast, mil kulla hind ei olnud enam USA valitsuse poolt fikseeritud, on kulla untsihind kallinenud 35 dollarilt tänaseks enam kui 2200 dollarini.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsessidega kursis olla, siis külasta meie uudiste lehte!