Ekspert selgitab: miks töötajad ei tohiks kasutada tööseadmeid eraasjadeks?

Pilt on illustratiivne. Foto: Taryn Elliott / Pexels

Piir töö- ja eraelu vahel on kodukontorite võidukäigu ajal aina hägusamaks muutunud. Kui varem oli normaalne, et tööasja aeti kontoris tööarvutis ning kodus askeldati oma isiklikus seadmes, siis nüüd on tavaline, et päeval Excelitega täidetud arvutiekraan hakkab õhtu saabudes mängima Netflixi sarja või kuvama töölauale salvestatud vanaema salaretsepte, kirjutab Elisa valdkonnajuht Joosep Põllumäe.

Selline seadmete ristkasutus kujutab tegelikult tõsist ohtu nii töötajale kui tööandjale.

Kuigi piir töö ja kodu vahel on aja jooksul hägustunud, pole ei seadusandluses ega tavades midagi isiklike ja tööseadmete vahel muutunud – tööarvuti ja -telefon on endiselt tööandja vara, mis laenatakse töötajale tööülesannete täitmiseks. Nagu see sai töötajale töö tegemiseks antud, saab selle talt ka ära võtta. Kasvõi selleks, et seadet uuendada.

Probleemid on kiired tekkima 

Tööandja eesmärk on kaitsta ettevõtet ja töötajaid. Kui see peaks tähendama viirusega nakatunud arvuti tehaseseadetele lähtestamist, seda ka tehakse. Ja kui töötaja hoidis arvutis oma olulisi isiklikke asju, kaovad protsessi käigus ka need. Kui aga peaks töötajaga töösuhe lõppema, kaob töötaja valdusest ka seade – koos kõigi (isiklike) andmetega.

Tööseade on tööandja omand ning sellega talitatakse nii, nagu reeglid ette näevad. Harilikult keegi küll tööseadme kasutamist isiklike toimingute tegemiseks ei keela, ent see on töötaja vastutusel.

Kõige lihtsam ja mõistlikum põhimõte, mida tööseadmega järgida võiks, on see, et see ongi vaid tööasjade jaoks. Kui tööarvutis pole sisse logitud erameili, Facebooki ning seal ei hoita lapse sünnipäevapilte, ei ole ka muret, kui tööseade kaob, katki läheb, tehaseseadetele lähtestatakse või töösuhte lõpus tagasi võetakse.

See ei lase tekkida ka potentsiaalsel privaatsusriskil. Kuigi ükski normaalne firma ei käi töötajate arvutites luuramas ega jälgi aktiivselt, millised aknad on lahti või failid salvestatud, on see midagi, mis on teoorias võimalik. Kui seadmes pole midagi isiklikku, pole ka seda muret.

Kuni kasutatakse oma asjadeks seadet, mis kuulub kellelegi teisele, ei saa kunagi välistada, et tööelu saab mingil viisil ligipääsu isiklikule elule.

Füüsiliste seadmete kõrval ei tasu unustada ka kõike digitaalset. Kui arvuti kuulub tööandjale, on ettevõte ka töötaja meilikonto, vestluste ja pilveketta omanik. Kõigele, mis seal on, on kellelgi teisel võimalik ligipääs.

Privaatsusteema ongi peamine, mis võiks inimesi heidutada tööarvuti ja töökontode ühendamisest oma isikliku eluga. Suuresti on tegemist küll veidi liigse paranoiaga – GDPR paneb ettevõtetele üsna korralikud piirangud –, aga see on võimalik risk, millega peaks arvestama. 

Mida selgemalt suudab keegi küberruumis töö- ja eraelu lahus hoida, seda parem on see kõikidele. See on midagi, millele tasub mõelda ja mõista – millega riskitakse ja mida on võimalik kaotada.