Isepäiselt tark ja tagasihoidlik sillaehitaja – In Memoriam Priit Haller

Priit Haller musitseerimas. Foto: Tiit Pruuli Erakogu

Priit Haller
24. 09. 1967 – 23. 03. 2024

Haller oli tippjuht ja finantsist sellest omapärasest sillaehitajate põlvkonnast: 1990 aastate alul käivitunud toonases mõttes täiesti uus majandus oli kui ei-tea-kust tulnud laine, millel pangandus, kaubandus ja tööstus lainelauduritena kulgema pidid. Võimalik, et selle sillaehitamise tõttu talle ka bridž sedavõrd hinge ja loomuselähedane oli, aga see oli ta üks vaieldamatu kirg.

Kaks päeva enne oma viimast minekut oli Priit haiglas Eesti uudiseid lugedes endast üsna väljas. Talle ei mahtunud ühelgi moel pähe – mida ta endale omasel rahulikult, aga samas ka kirglikul moel ka avaldas – kuidas saab pidada Vene ja Valgevene kodanike valimisõigust mingiks inimõiguseks? Ta kaitses jõuliselt arusaama, mida oli ta teinud ka varem, et Eesti valimised on selgelt Eesti kodanike privileeg. ​Ta ei rääkinud oma tervisest ega kurtnud. Ta kustumine oli sel hetkel juba silmnähtavalt kiire, kuid oma säästva jutuviisiga ei kõnelenud ta ka lähedastele oma tervisest või lootusetust seisustki. Ikka rääkis ta muust. Asjast nimelt. ​Priidu suhe maailma ja inimestega oli üsna omalaadne. Eelmise aasta algupoole, kui oli selge, et tuleb hakata sõdima vähiga, tegi Priit ka otsuse hakata lahti seletama inimeste raha ja majanduse suhete olemust. Pole teada, kui palju ta jõudis neid tekste valmis teha. Postimehes ilmus eelmise aasta augustis Priit Hallerilt arutelu selle üle, kuidas džässmuusika ja finantsmaailm on omavahel seotud. Raha ja majanduse olemusest sai ta aru kindlasti süviti ning kui rohkem tekste üllatusena välja ei ilmugi, on vaid kahju sellest, et rahatarkuse need osad jäävadki teada saamata. Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna haridusega olid suuremateks ettevõteteks, mille juhtimises ta osales, Eesti Hoiupank ja Eesti Raudtee.

Priit Haller oli üks neist, kes oma hariduse ja vaistu muutsid sihikindlaks tegevuseks, mille puhul hea teenistus oli jõuliselt pöördvõrdeline tervisega. Aga selle üle polnud Priidul vajadust ega kommet kurta. Viisidest, kuidas erilist liblikakeelset diplomaatiat rakendamata taasiseseisvunud Eesti esimesel kümnendil asju aeti, ja aeti hästi, meenutab aastatel 1996–1998 Hoiupanga nõukogu liige Andre Küüsvek:

«Priit oli Hoiupanga juhatuse liikmena kange ja otsekohene vend. Mäletan, kuidas ühel koosolekul rootslasest nõukogu liige polnud Olari Taali ja Priidu plaaniga päri ja instrueeris selle üle järele mõtlema. Rootsimaal tähendab omaniku selline ütlemine, et see ei lähe mitte. Järgmisel istungil selgus, et Olari ja Priit olid ikka oma plaani ellu viinud. Rootslase jahmatuse peale, et ma ju ütlesin ei, vastas Priit külma rahuga: «Ei, sa palusid järele mõelda. Me mõtlesimegi ja leidsime, et meie plaan on parem kui sinu oma».»

Nii jahipidamine kui kalastamine olid ta pärisosaks, aga siin toimis ta üsna ürgse küti kombel: mida küttis, seda ka sõi ja selleks ka küttis. Polnud harv, kui ta suurte tapanormide üle, mis riik jahimeestele seadnud, oma üllatust üles näitas. Rumalusse ja muidusöömisse olid tal omad ja üsna eluterved vaated: igatahes soovitas ta alati inimesega rääkida, sest rumalamaks sellest ei jää – lisas ta. Jättes targu täpsustamata, kes siis ja jättes õhku ka lootuse, et rääkimisest võivad targaks saada mõlemad. Resoluutsel moel, ettevõtjana, kes raskeid aegu ka üle elanud, oli ta veendunud, et ettevõte on iseorganiseeruv organism. Muu hulgas ka selline, mis juhul, kui kulude kärpimiseks tuleb iga kolmas inimene koondada, suudab see oma ülesannetega ikka toime tulla. Ja nii ju ongi olnud. Polnud harvad need korrad, kus Haller selle üle imestust ei avaldanud, miks nii riigi tasandil ei toimita. Tundes ehk Priidu vaid üksikuid külgi, olen pärast ta lahkumist vestelnud kümnete inimestega, kellega tal rohkem pistmist oli. Sellest ka arusaam, et tegu oli siiski sillaehitajaga üle jõgede ja soode ja kuristike, mis sageli kõigile igapäiselt välja ei paistagi. Tema endale omane autunne ja arusaam, et kurja ei pea ega tohigi teha, on teda saatnud ja mulle tundub, et on raske leida neid, kes ütleksid, et asjad olid teistmoodi.

​Selle kõige juures jäi Priit lõpuni isetuks, aga tõhusaks toimijaks, kel selgelt oma asi ajada. Kas keegi sest lõpuni aru sai või saab, on teadmata ja ilmselt jääbki.

​Kindlasti jätan siin mainimata paljutki, mida rääkida tahetaks, aga selleks on alati võimalust – nii kaua, kuni rääkijaid. Ja mõistagi on selle järelehüüde juurde võimalik ju neid seiku lisada, mida vajalikuks peate.

​Tema tervis ja isiklikud asjad ei olnud need, millega ta maailma koormata oleks soovinud ja ei koormanudki. Nii jäi ta palveks olla ära saadetud vaid pere ja lähedaste ringis.
Mälestuskontsert toimub Kihnu rahvamajas laupäeval 4. mail sel aastal kell üks päeval.

Priidu tuttavate ja sõprade mõtteid koondanult

Marek Strandberg

​