Kuidas Venemaa kullaauguks osutunud Alaska kommiraha eest ameeriklastele müüs

Yukon, Alaska kullapalaviku häll Foto: Shutterstock

Kui USA 1867. aastal Alaska Vene tsaaririigilt ära ostis, pidas suur osa ameeriklasi seda rumaluseks. Arvati, et Põhja-Ameerika mandri loodeosas asuv suur maatükk on kasutu tühermaa, viljatu tundra, mille ainsaks tuluallikaks on mereelukate küttimine ja kalapüük. Keegi ei osanud arvata, et 49. USA osariigiks saanud Alaska osutub maavarade poolest uskumatult rikkaks.

Ettepaneku maatüki müümiseks tegi Vene tsaar Aleksander II juba 1857. aastal. Toona oli Krimmi sõda ja sealne lüüasaamine tsaaririigi varakambrid tühjaks teinud. Alaska (venelaste jaoks Alyaska) müümine oli taktikaliselt loogiline samm – seda kolooniat olnuks venelastel üle mere raske kaitsta. Lisaks tähendanuks tehing, et piirkonna üle saab kontrolli USA, mitte Kanada. Kanada oli toona Krimmi sõjas võidutsenud brittide kontrolli all. Ühtlasi ei nähtud Alaskat ka just eriliselt väärtusliku alana.

Ameerika ühiskond oli aga lõhestunud, mille tõttu ei tulnud suurtehingute sõlmimine tol hetkel kõne alla. Järgnevad aastad paiskasid USA kodusõtta, kus jänkid ja konföderaadid andsid üksteise pihta armutult tuld. Nagu teada, lõppes see sõda 1865. aastal jänkide võiduga.

Kaks aastat hiljem tehti tehing ära – 1,7 miljoni ruutkilomeetri suurusest Alaskast sai USA valdus, mille eest pidi viimane tasuma Venemaale 7,2 miljonit dollarit.

Vaene, külm ja kasutu maa?

Ameerika avalikkus suhtus müüki pigem leigelt või pidas seda rumaluseks. Plussina nähti julgeoleku suurendamist ning uusi võimalikke kaubateid Aasiaga. Skeptikud aga leidsid, et jäisest tundrast ei ole kellelegi kasu, vahest ainult hülge- ja vaalaküttidele.

Alaskal ei elanud ka kuigi palju inimesi. See koloonia rajati 18. sajandi alguses ning toona oli sinna elama asunud umbes 10 000 venelast või vene päritolu inimest, kes tehingu järel piirkonnast lahkusid. Alaskale jäi ligikaudu 50 000 inuitti ja põliselanikku, kes elasid niikuinii väljaspool vene jurisdiktsiooni.

Kullakaevur Alaskala Nome’i piirkonnas 20. sajandi alguses Foto: Everett Collection/Shutterstock

See aga muutus. Õige pea asusid õnnekütid, sõdurid, geoloogid ja teised teadlased seda paljuski avastamata maad uurima. Nende retk ei osutunud asjatuks. Kohe pärast müügitehingu jõustumist avastasid Ameerika sõdurid Yukoni jõest kulda. Kulda ei olnud palju, aga piisavalt, et juba paari aastaga levisid kuuldused Alaska kullast lõunasse. Seejärel hakkasid Alaskale tasapisi saabuma kogenud kaevurid – peamiselt need, keda mujal Ühendriikides edu ei saatnud.

Yukonist olid kulda leidnud ka venelased, aga mitte nii suurel hulgal, et see oleks tekitanud ülemäärast elevust. Alaskat müües ei arvatud, et seal võiks tekkida Californiale sarnane kullapalavik. Ometi nii läks.

Alaska kullapalavik

1880. aastal saatis kullakaevureid suur edu. Fred Harris ja Joe Juneau avastasid Alaska kaguosas rikkalikud kullamaardlad. Hiljem Gold Creekiks nimetatud piirkonna rikkus viis Juneau kaevanduslinna asutamiseni, millest sai hüppelaud laiema kaevandustegevuse tekkele Alaskal. Kuigi Juneau maardlatest avastati 150 miljoni dollari väärtuses kulda, ei loeta seda tegelikult Alaska kullapalaviku osaks. Kullapalavik saabus 16 aastat hiljem, vaatamata sellele, et kulda leiti sealt ka varem.

Alaska kullapalavik algas 1896. aasta augustis, mil Yukoni harujõest Klondike’ist avastati suures koguses kulda. Käre talv andis karastunud kaevuritele võimaluse segamatult toimetada ning kevade saabudes lahkusid esimesed laevad koos muinasjutulise saagiga. Mõistagi hakkasid levima ka uudised mägijões leiduvast aardest – toonased ajalehed kirjutasid, et Alaskalt toodi esimese talve järel kokku enam kui 1,1 miljoni dollari väärtuses kulda, mis tänapäeval vastab enam kui miljardile dollarile.

Klondike’i kallastele valgusid kümned tuhanded inimesed. Retk oli raske ja ajakulukas, aga seda väärt. Sinna rajati kümneid kaevanduslinnu, neist kõige tuntum Dawson City. Kullapalavik pani õitsema ka linnaelu, sinna rajati kodusid, aga ka ärisid, teatreid, bordelle ja kasiinosid. Sageli olid selliste asutuste omanikud kaevuritest jõukamadki – kuskil pidi ju äkitsi teenitud raha ära kulutama.

Just kullapalavik oli see, mis muutis Alaska ameeriklaste silmis lõpuks väärtuslikuks. Raske olnuks seda ka mitte tunnistada – Klondike’i jõest leiti kolm aastat kestnud kullapalaviku ajal (nüüdisaja arvestuses) miljardite dollarite väärtuses kulda. Piirkonna rikkusest annab tunnistust tõik, et kulda kaevandatakse seal tänapäevani. Nüüd ei leia jõe kallastelt aga enam üksiküritajaid, vaid kaevandamise on üle võtnud kaevandusfirmad.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsessidega kursis olla, siis külasta meie uudiste lehte!