:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2024/03/15/15948626t1h970f.jpg)
Kuigi toidujulgeolekust räägitakse üha enam, jääb põllumajanduses tootjaid üha vähemaks: piimakarjakasvatajad müüvad ära lehmi ning teraviljakasvatajad traktoreid ja kombaine. Põllumehed ei tule enam ots otsaga kokku ja nende jaks saab otsa.
Maa on viimane, mida müüma hakkad, ütleb Valgamaal Jõgeveste küla servas asuva Rajamäe talu peremees Ain Juurikas, kes kasvatas 165 hektaril kõiksugu teravilja – kuni aasta tagasi lõpetas ära.
Aga see ei tähenda, et päevapealt saanuks muredest priiks. Osa maad, üle 20 hektari, tuli ikkagi müüki panna. «Muidu ei saa võlgadest lahti, nii et lõpuks mine kodust ka välja,» põhjendab Juurikas (60).
Rahas mõõdetavaid kohustusi oli tal mulluseks kogunenud 700 000 euro jagu. Näiteks oli ta mõni aasta tagasi soetanud New Hollandi kombaini, mis maksab üle 200 000 euro. Euribori tõus tõi kaasa aga selle, et aastas tuli maksta pangale ainuüksi liisingute intresse rohkem kui 50 000 eurot. «Sa ei teeni seda raha tagasi,» sõnab Juurikas.
Kui ta kohustused, sissetulekud ja väljaminekud paberile pani, liitis ja lahutas, polnud pääsu järeldusest, et põllumajandustootmisega, millega ta oli tegelenud juba noorpõlvest saadik, pole mõtet enam jätkata. Ega otsus kergekäeliselt tulnud, tunnistab ta, kuid vähemasti muutis ööune rahulikumaks.
/nginx/o/2024/03/15/15948626t1h970f.jpg)
Neid, kes pidanud tegema samasuguse loobumisotsuse nagu Juurikas, on Eestis viimase kuraditosina aasta jooksul olnud mitte sadu, vaid suisa tuhandeid (vt graafik). Võrreldes mullusega oli aastal 2010 Eestis eri suurusega põllumajandustootjaid peaaegu poole rohkem, üle 15 000. Pelgalt viimase kolme aastaga on nende arv vähenenud 700 võrra ehk kuus protsenti. Eriti suur on kahanemine väikeettevõtjate ning kõrgemas vanuses juhtidega maamajapidamiste hulgas, märgib statistikaameti põllumajandusstatistika tiimijuht Eve Valdvee.
Tõsi, üleeuroopalise statistika järgi jääb põllumajandustootjaid, eriti väiksemaid, vähemaks kogu Vanas Maailmas. Eestis on nende käekäiku viimasel ajal raskemaks muutnud mitmete tegurite seas ennekõike Venemaa alustatud sõda Ukrainas, põuad ja intresside tõus, loetleb regionaal- ja põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel.
Seni enamasti vaikselt ja märkamatult käinud tootmiste sulgemine pälvis laiemat tähelepanu kuu aega tagasi, kui Viljandimaal Abja-Vanamõisas asuva Pajumäe talu peremees Viljar Veidenberg rääkis Maa Elule, kuidas investeerimisvõimaluste puudumine ja mured tööjõuga ning sellega kaasnenud stress, mis tekitas koguni öiseid paanikahooge, sundis teda otsustama, et teeb mai lõpus enam kui veerand sajandit kestnud piimatootmise ja -töötlemisega lõpparve.
Laenud ootavad maksmist
Otsusele eelnes juba eelmise aasta lõpus põhjalik arvutustöö, mis näitas, et sellise hinnaga, mida kliendid oleks nõus nende mahepiimatoodete eest maksma, ei ole talul võimalik oma tegevust jätkata, räägib Veidenberg (saab täna 38) Postimehele. Ta on kuulnud, et kuskil olla käivitatud korjandus Pajumäe toetuseks, aga lausub, et sellest pole suurte püsikulude katmiseks abi.
Peamine põhjus, miks poolteist kümnendit tagasi isalt üle võetud talu vedanud Veidenberg piimatootmisega lõpparve teeb, on seotud rahaga, tunnistab ta. Kuus aastat tagasi sai valmis uus meierei, mis läks maksma 1,2 miljonit eurot. Selle eest tuleb üheksa aastaga maksta veel ligi pool miljonit eurot. Samas oleks kiiremas korras vaja ehitada uus lüpsilaut ja hankida uued robotseadmed, milleks oleks kokku vaja vähemalt poolteist, kui mitte kaks miljonit eurot.
Tagatipuks, märgib Veidenberg, lisandub igasuguseid uusi nõudeid, mis paneb teda tõdema: «Ei ole näha, et midagi paremaks läheb.»
/nginx/o/2024/03/15/15948634t1h75b1.jpg)
Nii lähebki Pajumäe talu 190-pealine kari, kus lüpsilehmi on 80, müüki. Osa tõumullikaid sõidab näiteks Türki, ka Poolast on huvi tuntud. Masinapargi, kuhu kuuluvad kolm John Deere’i ja kaks Belarusi traktorit ning kümne aasta vanune kombain, jätab Veidenberg esialgu enda kätte. Nagu ka suurema jao 250 hektarist maast, kus plaanib hakata kasvatama maheteravilja. Laenud tahavad ju maksmist.
Aga loomakasvatusega on igal juhul lõpp, kinnitab ta. Ent küsimus, mida hakata peale meiereiga, jääb.
Eestimaa teises otsas, Harjumaal Saue vallas müüs Ääsmäe Liivamäe talu peremees Tõnu Vallsalu oma rohkem kui 30 lehma eelmise aasta juulis. Kivistel ja põuakartlikel maadel jäi kevadel heina kasv nii viletsaks, et Vallsalu sai aru: talveks loomadele piisavalt sööta varuda ei õnnestu. Ta võttis seda enda sõnul looduse signaalina, mis andis märku, et aeg on pensionile siirduda. Ta saab sel suvel 69.
«Tekkis mõte,» meenutab ta, «kas on ikka mõte end lõpuni läbi ajada, et siis sõnnikuhargi najal ära kooleda.»
Ega ka kriitiline surve, mida rohelised karjapidajatele avaldavad, ole Vallsalule märkamata jäänud. Nimelt: lehmad tekitavad metaani, liha on saatanast ja piim on vasikate jook.
Haihtunud sissetulek
Vallsalu, kes lõpetas 50 aastat tagasi Kehtna sovhoostehnikumi, hakkas põllumajandustootmisega tegelema Eesti taasiseseisvudes, kui eelmine riik ja riigikord lagunes ning igaüks, nagu ta sõnab, pidi päästma iseennast.
«Ega algus lihtne olnud,» tunnistab ta. «Aga elada oli vaja.» Aitas see, ütleb ta, et ta on lapsest peale tehnikamees, mutrivõtmed seisavad hästi peos. (Vallsalu on tulnud korduvalt Eesti meistriks motokrossis.) Suuresti oma kätega ehitas ta üles ka lüpsilauda, mis, tõsi, on nüüdseks nii palju amortiseerunud, et sobib vaid tehnika hoidmiseks ja heina ladustamiseks.
Vaatamata sellele, et Vallsalu lüpsilehmad on saanud endale uued peremehed – ja mõned vanemad loomad, mis seal salata, leidsid lõpu Rakveres, mis tähendab, et nüüd ostab Vallsalu piima poest –, ei ole ta päris lõpparvet veel teinud. Ta jättis alles nii lüpsitehnika kui ka veidi enam kui veerandsajapealise noorkarja, ent mida loomadega teha, pole ta veel välja mõelnud. «Eks aeg näitab,» sõnab ta.
/nginx/o/2024/03/15/15948628t1h74ae.jpg)
Igatahes ei ole ta kahte täiskasvanud poega, kes käinud tal suviti abiks heina niitmas, sundinud tema elutööd üle võtma. Ta isegi ei soovi, et nad seda teeks. Sest töö on raske ja tulemused ennustamatud. Vallsalu sai kord krooni ajal valusalt vastu pükse, kui afgaanist piimaärimees Mohammad Yagub Haidar haihtus tema kaheksa kuu teenistusega. Harju maakohus mõistis 2011. aastal Haidari süüdi miljonite kroonide omastamises ja määras talle tagaselja reaalse vangistuse.
Liiati teenivad pojad IT-vallas palju paremini, kui teeniksid põllumajanduses, lausub Vallsalu.
Suured väljaminekud
Ka Lääne-Virumaal Linnape külas asuva Nurga talu peremees Lembit Meltsar tunnistab, et pole kedagi, kes tema tehtut jätkaks. Ta töötas juba kolhoosiajal laudas lüpsjana. Kui kolhoosikord läbi sai, ostis ta majandilt lauda, kus pidas viimati 40 lüpsilehma ja 15 mullikat. Nüüd enam ei pea. Tervis on andnud juba mõnda aega märku, et aitab küll. Järgmisel kuul saab Meltsar 74.
Ega loomade müük tal kergelt läinud: kellel oli lauda ehitus alles pooleli ja polnud uusi lehmi kuskile panna, kellel ei jätkunud piisavalt sööta, et lisasuid toita. Lõpuks läksid pooled lehmad Lätti. «Kahju küll, aga midagi ei ole teha,» ütleb Meltsar.
Põlvamaal Närapää külas elav Andres Kelner lõpetas saja lüpsilehma pidamise juba kümnendi eest, sest jätkamine oleks läinud liiga kalliks. Kõik vajanuks uuendamist, alates laudast ning lõpetades sööda- ja lägasüsteemidega. Need nõudnuks miljoneid. Osa karja – «Hea tõukari oli!» kinnitab ta – õnnestus müüa teisele karjakasvatajale, osa läks Poolasse, mõni loom ka tapamajja.
Pealekauba, tunnistab Kelner (63), hakkas 350 hektaril maal üksinda rassimine ajapikku üle jõu käima. Töötajaid appi leida on maal keeruline, nendib ta, ja isegi kui kellegi leiad, kerkib talvel probleem, et talle piisavalt rakendust pakkuda. «Lõin paberil kokku, et kasulikum on tegevus kinni panna,» lausub ta.
Omal ajal tegutses Kelneri talu naabruses Kanepi vallas kuus piimakarjakasvatajat, kellest nüüdseks on lõpetanud kõik.
Kelner jätkas teraviljakasvatusega, kuid veidi rohkem kui kaks aastat tagasi tegi lõpu ka sellele. Tehnika hakkas vananema ja vajanuks väljavahetamist, aga 350 hektarilt tema sõnul nii palju ei teeni, et saaks lubada korralikke investeeringuid. Nüüd rendib ta oma maid suurtootjale ning majandab ainult neil kahel hektaril, mis jäävad talu külje alla.
Valgamaa Rajamäe talu peremees Juurikas on samuti rentinud poolsada hektarit suuremale tootjale, Hummuli Agrole, kes külis sinna juba sügisel vilja. Selleks et kohustusi pankade ees vähendada, on Juurikas maha müünud kombaini, veoauto ja ühe traktori kolmest. Teine, Saksa firma Claasi traktor, mis on töötanud kõigest 900 tundi, on endiselt müügis. Kolmanda, samuti Claasi rohelise traktori, on ta otsustanud alles jätta. «Üks traktor peab talus ikka olema,» põhjendab ta. Sest ega töö maal, kas või oma majapidamises, kunagi otsa saa.
Aga põllumajandustootmisega ei hakka küll enam kunagi tegelema, kinnitab Juurikas. Ta teab paljusid, kelle mõte liigub samas suunas. Või nagu ta ütleb: «Mõtlevad selle peale, kuidas sellest supist välja hüpata.»
Riskantne hinnatõus
Need mõtted pole võõrad ka Eesti suurimale mahetootjale, eile 70-aastaseks saanud Juhan Särgavale, kes on Harjumaal Saue vallas tegutseva Saidafarmi asutaja, juht ja tuumikomanik aastast 1992. Näinud, kuidas väikesi põllumajandusettevõtteid langeb suurel kiirusel rivist – uudis Pajumäe talu kohta lõi lausa noolena südamesse, tunnistab Särgava –, on ta enda sõnul valmis mitmeks stsenaariumiks.
/nginx/o/2024/03/15/15948630t1h7793.jpg)
Arvestades sellega, et kulud on tõusnud – alates töötasudest kuni toodete siltide hinnani –, tuli ka Saidafarmi hiljuti toodete hinda kergitada. Tõe hetk, kas turg uued hinnad vastu võtab, saabub aprilli algul, prognoosib Särgava. Kui võtab, teeme edasi, kuni saame, ütleb ta, ja kui ei võta, siis on selle tegevusega aamen. Mis tähendab, et tuleb ettevõtte profiili muuta, mille hulgas ei välista Särgava, et võiks hakata müüma heina Saudi Araabiasse või Iisraeli. Viljapõlde ning heina- ja karjamaid on ettevõttel 800 hektarit.
Eelmine aasta, mis kujunes põuaseks, juba kärpis Saidafarmi lüpsikarja 150-lt 120-le.
Regionaal- ja põllumajandusministeerium töötab asekantsler Pärteli sõnul koos põllumajandusettevõtjate liitudega selle nimel, et tootjate arengut toetada. Näiteks möödunud aastal maksti enam kui 21 000 toetuse saajale välja üle 340 miljoni euro toetusi.
Aga Särgava, kes oli möödunud kümnendil Eesti Põllumeeste Keskliidu president, esitab keerulise ja muutunud toetuste süsteemi kohta teistsugused arvud, mille võtab kokku nii: võrreldes mullusega liigub tänavu Eesti põllumajandustootjate rahakotist välja 70 miljonit eurot. Nii suurele vähenemisele järsult asendust ei leia, nendib ta. Lisades, muie suunurgas: «Maiade kalender lõppes ära. Nüüd igaüks vaatab, kuidas edasi saab.»
Kui majanduslikult vähemasti omadega välja tulla enam ei saa, siis vastutuult punnida pole ka mõtet, ütleb Särgava.