«Meeste maailmas» tegutsevad naised: Eesti on lõpuks avatuks muutunud

Liina Sillam lendab juba kümnendat aastat üle Euroopa Air Balticu lennukitega. Foto: Erakogu

Kuigi Eestis on veel palju elukutseid, mida võiks traditsiooniliselt kutsuda meeste pärusmaaks, pole see enam ammu nii. «Maskuliinsete» erialadel karjääri tegevate naiste sõnul on oluline lihtsalt pealehakkamine ja sihikindlus.

Liina Sillam lendab juba kümnendat aastat üle Euroopa Air Balticu lennukitega. Pärast keskkooli lõpetamist oli tal kindel soov astuda piloodiõppesse Lennuakadeemias, et tulevikus teha vastutusrikast ja rutiinivaba tööd. Nii läkski.

2001. aastast Luua Metsanduskooli juhtinud Hana-Zuba Reinsalu ei pea metsandusse sattumise põhjuseid kaugelt otsimal. «Ma olen juba mitmenda põlvkonna metsanaine ja mu isa oli pikalt metsanduse õppejõud Maaülikoolis. Mets oli mulle nii loomuomane keskkond, tegelikult ei kaalunudki ma eriti miskit muud,» meenutab veebruaris presidendilt teenetemärgi saanud Zuba-Reinsalu.

Zuba-Reinsalu on metsanduses tegutsenud kogu oma elu, alustanud Eesti Maaülikooli metsandusteduskonnas ja hiljem õpetanud üliõpilastele puiduteaduse kursust. «Ühel hetkel tundsin, et sellest jääb väheks. Tahtsin veel rohkem ise otsuseid vastu võtta ning oma akadeemilisi piire laiendada. Nägin ajalehekuulutust, kus Luua Metsanduskool otsis endale õppedirektorit. Äratundmisrõõm oli kohene. Pärast töövestlust ei olnud ma Luualt jõudnud veel väljagi sõita, kui juba positiivne kõne tuli,» meenutab naine oma teed metsanduskooli.

Vändra kohalikus turbatööstuses töötav Pille-Riin ei ole kunagi huvitatud olnud tavalisest kontoritööst. Temale on oluline vabadus, mis kaasneb looduses tegutsemisega. «Raba ise on juba selline keskkond, kuhu tavainimene nii tihti ei satu. Siin saab igapäevaselt näha palju erinevaid loomi ja kauneid taimi. Mul ei ole kindlat aega, millal ma pean midagi tegema, vaid töö peab lihtsalt tehtud saama. Siin toimetades tunnen ma, et ei sõltu teistest,» toob naine välja.

«Meeste maailm»

Kui uurida, kas naised on oma elus kokku puutunud soolise diskrimineerimisega, vangutavad kõik pigem pead. Karjääri algusest on Zuba-Reinsalul siiski mõni mälestus, mis seni muigama ajab. «Sooküsimust võis kunagi rohkem tähele panna koostöös naaberriikidega. Kui näiteks idapiiri tagant tuldi külla ja avastati, et sügaval metsas tegeleb hoopis noor naine, siis imestati küll. Noort naist koolijuhina ette ei kujutatud. Eestis on see pigem vastupidi» kirjeldab Reinsalu ja lisab, et laua taga oled meestega võrdne partner, kui oled endale teemad selgeks teinud.

Pille-Riin tegeleb Vändra MPs kõigega, mida teha vaja ja millest jõud üle käib. Suvel tuleb rohida, praegu turbaaunsid kraadida. Kõrvale veel näiteks veoautode saatelehti koostada ja turvast traktoritega ringi vedada. Ettevõttes on Pille-Riin ainus naine, kes n-ö käed turbaseks saab. «Võibolla oldi alguses üllatunud, kui mind traktori roolis nähti. Samas saadi aru kiiresti, et ma saan oma ülesannetega hakkama. Keegi ei halvusta, pigem ollakse väga abivalmis aitama ja koos arenema,» iseoomustab Pille-Riin oma töökeskkonda.

Air Balticus lendab 430 pilooti, kellest 26 on naised. Sillami hinnangul on see trend viimastel aastatel pigem tõusnud. «Mina pole tähele pannud, et sugu mängiks lennunduses kuskile kandideerimisel rolli. Meil on lisaks minule ka Air Balticus Eestist pärit naispiloote. Pigem on lennundus rohkem avatuks läinud ja diskrimineerimist silma ei paista. Mul ei ole endal ühtegi lugu ega kogemust, kust mulle on kuidagi teistmoodi otsa vaadatud sellepärast, et ma olen naine.»

Küll aga lisab Sillam, et emana tunneb tema suuremat kohustust oma töö ja eraelu tasakaalu paremini organiseerida. «Mulle tundub, et emarollis panna oma igapäevaelu jooksma on keerulisem, kui seda isade puhul. Õnneks on mul elukaaslase ja pere näol tugev võrgustik, kes mind abistavad ja toetavad,» ütleb Sillam. Pereelu edendamise nimel proovib naine ka võimalikult palju lende Tallinnaga siduda, et välismaa asemel rohkem aega perekeskis veeta.

2001. aastast Luua Metsanduskooli juhtinud Hana-Zuba Reinsalu on juba mitmenda põlvkonna metsanaine. Foto: Erakogu.

Ka Zuba-Reinsalu pidi vahepeal kooli juhtimisest mõneaastase pausi tegema, et last kasvatada. Uuesti koolijuhi ametile kandideerimine aga mingeid takistusi ei sisaldanud ning nii on Luua Metsanduskooli arendamine saanud vaikselt naise elutööks. «Olla nii suurele ja olulisele sektorile vääriline partner on vastutusrohke ülesanne. Mulle tundub, nagu oleksin alles eile kooli ustsest esimest korda sisse astunud. Aga seda ütlevad vist kõik «elutöölised»,» naerab direktor.

Kuidas tüdrukud läbi saaks lüüa?

Kõik naised nõustuvad, et enda ümber ringi vaadates võib jääda mulje, nagu nende eriala kuuluks meestele. Sektorite stereotüübid on aga ammu murduma hakanud ning naiste-meeste osakaalu võrdsustumine aja küsimus.

«Metsandus on Eesti üks suurima mõjuga majandussektoreid ja võimalusi, kuidas kestlikku metsamajandusse panustada, on palju,» kinnitab Zuba-Reinsalu. «Luuale tuleb õppima särasilmseid tüdrukuid, kes reaalselt tahavad metsas töötada ja teevad läbi õppe kannapööret. Seda on nii lahe vaadata. Julgustan veel rohkem naisi aga meile õppima tulema. Töötamine metsanduses ei hõlma ju ainult rasket füüsilist tööd, kõik vajalikud ametid sobivad ka naistele - alates metsamasina juhtidest kuni metsatehnikute ja taksaatoriteni, lisaks on võimalik töötada erinevates tugiüksustes,» hindab koolijuht karjääriväljavaateid.

Zuba-Reinsalu ja Pille-Riin toovad mõlemad välja, et eriala muudab atraktiivseks ka tehnika areng. «Võibolla see tehnikapool on varem natukene heidutad naisi, kuid tegelikkuses on masinad juba nii arenenud, et nad suudavad praktiliselt ise end hooldada. See, kuidas masinad toimivad, võiks kõikidele ju huvi pakkuda. Kindlasti ei ole see kõige glamuursem amet, kuid sellel on ka omad plussid. Turvas puudutab meie kõigi heaolu ja tagab toidujulgeoleku. Teadmine, et sa tegutsed olulises sektoris pakub rahulolu,» kirjeldab Pille-Riin.

Luua Metsanduskool on viimastel aastatel suurenenud huvi erineva metsa- ja aiatehnika käsitsemise vastu. «Me teeme ka eraldi kursusi naistele. Näiteks on mootorsae käsitsemise koolitused üle Eesti täiesti välja müüdud. Naised tahavad ise neid oskusi omandada. Mul on selle üle väga uhke tunne,» on Reinsalu rahul.

Vändra kohalikus turbatööstuses töötav Pille-Riin ei ole kunagi huvitatud olnud tavalisest kontoritööst, talle on oluline vabadus. Foto: Erakogu.

6000-le lennutunnile lähenev Sillam sõnab, et hetkel hakkab lennundussektoris pilootidest jälle puudu olema. Naise sõnul ei garanteeri see aga meelepärast töökohta, ka tema karjäär sai alguse Politsei- ja Piirivalveametis patrull-lende tehes. Võimalus kommertslennukiga lennata tekkis alles kolm aastat hiljem. «Esimese töö leidmine on hästi keeruline. Ma ise saatsin sadu CVsid üle maailma ja ma olin väga õnnelik juba kümne äraütlemise peale, mis näitas, et minu avaldust vähemalt loeti,» naerab Sillam.

Otsus piloodiks hakata nõuab tema silmis sajaprotsendilist pühendumust. «Üleüldiselt aga soovitan ma väga järele mõelda, kui suur see soov piloodiks saada ikkagi on. Sul peab kindlasti olema tugev stressitaluvus ja oluline on ka psühholoogiline pool. Iga uue kandideerimisega kaasnevad uued psühholoogilised testid. Vastutustunne ja stressitaluvus on ülioluline, kuigi tegevus tundub rutiinne. Iga lend võib ilma tõttu või õhuruumi piirangutest tulenevalt kujuneda erakordseks. Peab olema valmis uuteks olukordades ja neid lahendama,» võtab Sillam oma nõudliku ameti kokku. «Kui töö on aga olemas ja sa reaalselt lendad, on see väga vahva,» lõpetab ta.