Kaspar Oja: roheülemineku kohta midagi «valesti» öeldes võib kogeda palju kriitikat

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja. Foto: Madis Veltman

Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja on tegev ka kliimaministeeriumi juures tegutseva kliimanõukogu juhina. Nõukogu koosneb inimestest, kes peaksid aitama rohepööret paremini ellu viia. Oja räägib intervjuus rohepöördest majanduslikus vaates.

Milline on kliimanõukogu juhi roll? Kas see on selline hobikorras tegemine või on see tasustatud avalikest vahenditest?

Minu ametlik roll on koosolekute juhtimine. Tegelikkuses osalen muidugi ka nende ettevalmistamises, aruteludes koosolekute vahel ja muudel üritustel, mis kliimanõukoguga seostuvad. Kliimanõukogu juhile makstakse koosolekute eest tasu.

Kliimapoliitika puhul keskendutakse hästi palju sellele, mida inimesed enam EI TOHI – lennureisid, autosõit, fossiilsete kütuste kasutamine, remontida sellega, mida jaksab osta, rohepööret kritiseerida – see kõik on arusaadav, aga mis on positiivne programm – mida inimesed head juurde saavad, mida neil enne ei olnud?

Olen seda ise ka tunda saanud, et roheülemineku kohta midagi «valesti» öeldes võib kogeda palju kriitikat mõlemalt poolelt, nii pooldajatelt kui vastastelt. Minu arvates on sageli selle kriitika probleemiks asjaolu, et ei püütagi mõista, mida teine pool räägib. Kasutatakse mõisteid, millest vastastikku aru ei saada, ja nii on vahel vaidluse põhjus möödarääkimine, mitte erinev seisukoht sisulises probleemis.

Küsimusele, mida inimesed head saavad, on kaks vastust. Esimene on optimistlik ja teine pessimistlik.

Optimistlikum vastus kõlab umbes nii, et kliimateemadele mõtlemine ja nende poliitilisse protsessi kaasamine paneb välja töötama lahendusi, mille peale muidu poleks tuldud. Kui keskkond on puhtam, elame kauem ja tervislikumalt. Kui linnakeskkond on meeldivam, tahame rohkem käia jala ning õues aega veeta. See kõik kõlab helesinise unistusena, aga sellel on väga tugev point: oma reeglitega suudame muuta ainult oma jalajälge, kui aga tahame parandada maailma, peaksime arendama keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid, mida ülejäänud maailm ka kasutada tahab. Neid me selleks sundida ei saa. Uued lahendused peavad olema mugavad.

Pessimistlik/realistlik vastus kõlab aga umbes nii, et me ei saa tulevikku võrrelda nende standarditega, mis olid minevikus, sest kliimamuutuse mõju saab olema väga suur. Eestis ei pruugi temperatuur liiga palju tõusta, aga maailmas toimuv mõjutab meid ka. Lisaks ilma ekstreemsustele saame kliimamuutust tulevikus tundma näiteks kliimapõgenike tõttu. Selleks peame olema valmis, aga mida rohkem suudame pidurdada kliimasoojenemist, seda vähem halvendab kliimamuutus meie elukvaliteeti. Kliimasoojenemise tõttu muretseksin seega enam meie keele ja kultuuri pärast.

ERRis ülekantud kliimakonverentsi puhul jäi ebaselgeks asjaolu, kui majandus vanaviisi enam toimida ei saa, siis mis on see mudel ja kuidas see toimima hakkab? Kas maailmast on positiivseid näiteid selle kohta, kuidas see kellelgi on õnnestunud?

Pikas perspektiivis toimib majandus suuremas osas ikka nii nagu praegu, lihtsalt tehnoloogia on teistsugune. Minu jaoks tähendab majanduskasv eeskätt tõhususe kasvu: ettevõtted loovad rohkem väärtust, sest kasutavad sisendeid efektiivsemalt. Selline tehnoloogiline kasv on olnud meie majanduse peamine kasvuallikas ja on seda ka tulevikus. Põhimõtteliselt võime ju võtta suurt osa roheüleminekust kui efektiivsuse parandamise projekti, mis paneb mõtlema tootmisprotsessi erinevate lõikude peale. See paneb mõtlema ka riigi tasandil ehk kas näiteks müüme oma loodusvarasid välismaale liiga odavalt.

Paljude ettevõtete jaoks on keskkonnaküsimused osa nende igapäevast, sest turg ootab neilt seda. Sama on rahastamisega – suure keskkonnajalajäljega projekte ei taha turg enam rahastada, sest nähakse, et see pole jätkusuutlik. Ettevõtted kohanevad sellega.

Paljud finantseksperdid, nt läinud nädalal Rootsi keskpanga juht, on öelnud – ütlen praegu mälu järgi –, et rohepöörde käigus paratamatult osa ettevõtteid hukkub ja osal läheb väga hästi, aga probleem on selles, et me ei tea, kes surevad ja kes ei sure. Milliseid prognoose teie teinud olete?

Mina vaataksin seda probleemi teise külje pealt. Viimase kümmekonna aasta jooksul on muretsetud vastupidise pärast: madalate intressimäärade keskkonnas jäi osa ettevõtteid alles, ehkki need ei arenenud enam ega loonud omanikele täiendavat väärtust. Majanduskasvu ja tootlikkuse kirjanduses nimetatakse selliseid ettevõtteid zombifirmadeks.

Suurte muutuste ajal on loomulik, et poliitikud püüavad töökohti kaitsta ja sageli on see mõistlik, aga me ei tohi seejuures unustada, et konkurentsis alla jäävate ettevõtete kadumine on loomulik. See on alati nii olnud ja on edasi, sõltumata roheüleminekust. Riikides, kus püütakse vanu ettevõtteid hambad ristis säilitada, kipub majandus olema vähem dünaamiline.

Ütleme, et rohepööre on aastaks 2035 või 2050 läbi viidud: milline pilt vaatab teile vastu? Kui palju inimesi meil siin elab, milline on majanduskasvumäär, milline võiks olla Eestis maksukoormus, kas elektrit saab, millised ettevõtted siin on?

Aastal 2050 olen ma vanaisa, kes mõtleb töökoormuse vähendamise peale, et lastelastega rohkem aega veeta. Ehk elu tõsiasjad on siis täpselt samasugused nagu praegu. Elustandard on selleks ajaks palju edasi liikunud, sest pikaajaline majandusarengu trend on tugev. See tähendab, et ka maksukoormus on tõenäoliselt suurem, sest elatustaseme kasvuga koos suureneb harilikult ka ümberjagamine ning nõudlus avalike teenuste järele.

Enamik kodus olevaid lahendusi kasutab elektrit. Elekter tuleb paljudest allikatest: tuuleparkidest – nii maalt kui merelt; väikestest tuumajaamadest, mis asuvad üle Eesti, kiirelt käivituvatest mittefossiilset kütust kasutavatest soojuselektrijaamadest ja ka lahendustest, millest me praegu veel ei tea. Energiasektori roheliseks muutumise kõrval on Eestis arendatud paindlikku tööstust, mis kasutab ära elektrihinna kõikumist – näiteks toodetakse kauakestvaid akusid, millega saab pakkuda elektrit piirkondades, kuhu on kallis elektriliine vedada.

Eestis elab siis tõenäoliselt palju rohkem inimesi, sest kliimamuutus on pannud rahvamassid liikuma ja sellega tegelemine saab olema väga suur väljakutse. Roheülemineku kõrval peame seisma oma keele ja kultuuri säilimise eest.

Rohepöörde hinnasiltide osas on üht-teist välja öeldud. Nt Eesti hoonete energiatõhusaks renoveerimine peaks maksma 30 miljardit eurot, Ignitise juht arvutas Baltikumi energipöörde hinnaks 150 miljardit (sealjuures peaks vesinik Saksamaale minema), paralleelselt peavad Eesti inimesed rinda pistma rahvastiku vananemisest tulenevate probleemidega ehk et aina vähem inimesi peab üleval pidama aina suuremat arvu inimesi. Pika jutu lühike küsimus: kust me selle raha võtame?

Investeeringuteks raha leidmine on suuresti prioriteetide seadmise küsimus – peame paremini valima, millistesse projektidesse investeerida.

Tolle arutelu juures peab arvestama, et ka praegusi lahendusi tuleb uuendada. Näiteks kui jätkaksime energiasektoris põlevkiviga, peaksime ikkagi investeerima uutesse soojuselektrijaamadesse. Ehk kõik need suured summad, millest räägitakse, pole täiendavad investeeringud, vaid osaliselt asendavad midagi, mida tuleks teha nagunii.

Hoonete renoveerimise 30 miljardit eurot on laias laastus 80 protsenti praegusest aastasest SKTst. Ehk jagades selle näiteks 25 aasta peale, peaksime investeerima renoveerimisse veidi üle kolme protsendi SKTst aastas eeldusel, et ehitus kallineb majanduskasvuga samas tempos. Viimase 10 aasta jooksul oleme investeerinud ehitistesse aastas keskmiselt 14 protsenti SKTst, sh eluhoonetesse keskmiselt 4,5 protsenti SKTst aastas. Ehk suures osas tähendab renoveerimise eesmärk ikkagi seda, et peame ümber mõtlema, millesse investeerime, mitte tingimata investeeringuid suurendama.

Väga suur osa roheüleminekuks vajalikest investeeringutest on sellised, mida on vaja ka roheüleminekuta. Selleks et saaksime kasutusele võtta keskkonnasõbralikke rohe- ja digilahendusi, on tarvis kvaliteetseid elektrivõrke. Viimane talv illustreeris hästi, et võrkude tööga oli Eestis probleeme. Kui tahame võtta kasutusele uusi lahendusi, tuleb elektrivarustuse toimepidevuse probleem lahendada.

Praegu domineerib Eestis kaks vastandlikku teemat: rohepööre ja piltlikult «taome põlevkivijaamad tuulikuteks ja maasturid elektritõuksideks» ja teisalt tipp-poliitikute jutt, et Venemaa ründab meid juba kolme aasta pärast. Mulle tundub rohepööre selline ... kuidas öelda, rahuaja projekt. Kuidas on reaalne nt sõjatööstust taastuvelektri peal pidada? Kumba juttu räägitakse teie hinnangul suusoojaks ja kumb reaalselt käiku läheb?

Energiakriis näitas hästi, et Euroopa oli liiga sõltuv Venemaalt pärit energiast. Mõnel pool Euroopas hakati tuulegeneraatoreid kutsuma seetõttu luuleliselt vabaduse veskiteks, kuna need vähendavad meie sõltuvust imporditavast energiast. Meenutuseks: Euroopa sõltuvus imporditud energiast oli probleem ka 1970. aastatel. Strateegiliselt on vajalik sõltuvuse vähendamine ja roheüleminek võimaldab seda teha.

Kliimamuutus toob kaasa uusi konflikte parema keskkonna, maavarade, toidutootmise ja ka vee pärast. Ehk roheüleminek ja kaitsepoliitika peavad käima käsikäes. Peame saama mõlemaga hakkama, pole midagi teha – elame sellisel ajal ja sellises piirkonnas. Ajaloos on küllalt näiteid vee pärast peetud sõdadest – see kõik võib naasta. Kliimamuutuse pidurdamine võib mingil määral aidata neid vastuolusid ennetada ja leevendada, aga see eeldab muidugi tegutsemist kogu maailmas.

Kaitsesse panustamine suurendab ka investeeringuid tehnoloogiasse ja see on hea võimalus investeerida roheüleminekusse. Näiteks arendatakse Eestis droonide jaoks kütuseelemente, mis peaksid võimaldama neil pikka aega autonoomselt tegutseda. Sarnaseid kütuseelemente võib kasutada ka tsiviilotstarbel.

Kas rohepööret saab demokraatias läbi viia?

Demokraatia on hea test meetmete valikul – poliitikud ei suru läbi meetmeid, mis nende toetuse alla viivad.

Tallinna börsi juht Kaarel Ots pidas hiljuti ettekande Investor Toomase konverentsil, kus võrdsustas rohepöörde sotsialismi ja vaesusega – kuidas te seda näete?

Suurte ühiskonda mõjutavate küsimuste juures kipub tavaliselt domineerima kaks pessimistlikku koolkonda. Esimene neist arvab, et kõik on nii halvasti, et sellest päästaks vaid revolutsioonilised muutused ja elu pea peale pööramine. Teine grupp näib arvavat, et meil tuleb hoiduda proovimast, sest praegusele ei ole alternatiive. Mõlemad eksivad. Keskkonnasõbralikud lahendused ning näiteks ringmajandus ei ole ideoloogilised ega eelda turumajandusest loobumist – need sobivad praeguse majandusmudeliga väga hästi.

Selles olen aga Kaarliga nõus, et on suur oht, et roheüleminekuga kaasneb ülereguleerimine. Juhtida saab erinevalt. Paljud meist kujutavad ette, et juhtimine peab olema nagu komöödiafilmis, kus hullunud seersant karjub noorsõdurite peale. Juht saab aga olla ka võimaldaja. Täpselt samamoodi on majandusega. Riigi majanduspoliitika peaks looma võimalusi uute lahenduste kasutuselevõtuks.

Selle asemel, et luua uusi piiranguid, võiks hoopis lõdvendada regulatsioone, mis puudutavad keskkonnasäästlike lahenduste kasutuselevõttu. Näiteks praegu saab vahetada vana eterniitkatust uue eterniidi vastu vähese bürokraatiaga. Kui aga asendada see päikevalgusest elektrit tootva komposiitmaterjaliga, tuleb erinevaid dokumente ajada. See ei ole kliimaeesmärke arvestades loogiline.