EY aasta ettevõtja nominent ⟩ Kadarbiku juht Veiko Pak: kõik algab müügist

Andrus Karnau
, ajakirjanik
Copy
Köögivilja kasvatamisele ja töötlemisele pühendunud Kadarbiku Köögivilja juhataja Veiko Pak hoiab õlal porgandikotti. Märkimisväärse osa tuntusest ongi ettevõte saavutanud oma porgandimahla ning muude köögiviljamahlade ja smuutidega.
Köögivilja kasvatamisele ja töötlemisele pühendunud Kadarbiku Köögivilja juhataja Veiko Pak hoiab õlal porgandikotti. Märkimisväärse osa tuntusest ongi ettevõte saavutanud oma porgandimahla ning muude köögiviljamahlade ja smuutidega. Foto: Tairo Lutter

Harjumaal Ääsmäel tegutseva Kadarbiku Köögivilja toodangust on umbes üheksa kümnendikku kasvatatud oma põldudel – kapsas, porgand, peet ja kaalikas. 2022. aastal oli Kadarbiku Köögivilja müügitulu üle viie miljoni euro.

Köögivilju töötleb Veiko Pak, talumaid majandab tema noorem vend Ville. Ettevõtte juhatuses on veel vendade isa Ants ning ametis on ka Veiko lapsed ja abikaasa.

Kadarbiku Köögivili on pereettevõte. «Pereettevõttes on eelisena bürokraatiat vähem, otsuseid saab teha kiiremini, aga miinus on see, et kui peres on ärisuhe, siis see mõjutab inimsuhteid,» ütleb juhataja Veiko Pak.

Kui temalt pärin, et kas tal noore mehena oli valida, kas hakata isa ettevõttes tööle, siis ta ütleb, et ei antud. Veiko teeb sinna juurde žesti, mis märgib raudus käsi, aga silmad on sealjuures lõbusad.

Iga äri saab kusagilt alguse. Kadarbiku talu köögiviljakasvatusele ja -töötlemisele panid vennad Veiko ja Ville alguse nii, et käisid Soomes taludes koolitusel, ühe talve põllumajanduskoolis ja kaks suve tööl. Peale kogemuse said nad näha, kuidas põhjanaabrite juures kapitalism toimib, ühtlasi teenida raha algkapitaliks.

«Olin esimene Kalevipoeg, kes läks Vene passiga taluliidu vahendusel Georg Otsaga,» meenutab Veiko.

Tagasi tuldi Soomest ostetud pruugitud autoga Leningradi kaudu, sest Tallinna ja Helsingi vahel käinud Georg Otsale ei mahtunud väga palju autosid.

Õppinud ette aimama

Praegu on ettevõttel 700 hektarit maad, nii enda kui ka renditud põlde, ning tootmine Tallinna lähedal Ääsmäel. Suurte poekettide logistikakeskused on enamasti mõne kilomeetri kaugusel Tallinna äärtes. Kadarbiku Köögivilja tootmishoonete asukoht on soodne, et nende kaup jõuaks müügile mitte ainult pealinna, vaid üle kogu Eesti. Töötajaid on kahes ettevõttes peaaegu 70 – köögiviljatöötlemises 56 ja talus 12.

Veiko Pakil on aasta põllumehe tiitel. «Mina olen rohkem müügimees,» iseloomustab ta tööjaotust vennaga.

Veiko sõnul algab kõik müügist. «Hobina võib köögivilju kasvatada, aga tulemus tuleb pärast müüki,» räägib ta. «Praegu teeme reklaami, aga ettevõtte algusaastail oli tunnetus, olid suhted, ja nii see müügi alustamine käis.»

Veiko Pakil on aasta põllumehe tiitel. «Mina olen rohkem müügimees,» iseloomustab ta tööjaotust vend Villega.

Pakide ettevõttes käivadki asjad nii, et isa Ants ja poeg Ville panevad kapsad, kaalikad, peedid ja porgandid maha ning teine poeg Veiko vormistab tulemuse.

«Ettevõtluses on kõige tähtsam valmisolek – kui oled töö teinud ja ettevalmistunud, siis saad ka tulemuse,» ütleb Veiko. «Kui olla valmis, siis võimalus tuleb, ja kui kohe ei saa müüa, siis ühel hetkel saad.»

Veiko Paki ettevõttel pole poekettidega pikki lepinguid – lepingud küll on, aga mahud täidetakse igapäevaselt. «Kui tellimus tuleb, siis täidame. Oleme kiirreageerijad ja etteaimajad.»

Kadarbiku Köögivilja müüdava kauba toormest on üle 90 protsendi oma põldudel kasvatatud, põhitoore on ettevõttel porgand ja kapsas. Ettevõte ostab sibulat, apelsini ja veel väiksemaid vilju.

Kui ise kasvatada, siis maitse erineb aasta-aastalt, ja teha pole midagi, sest loodus määrab, kas on kuivem või märjem aasta. Saaki saab mõjutada, valides põllu ja seemne.

«Kui on märg sügis, siis porgand on vähem magus, kui kuiv aasta, siis magusam. Kõikumine ei ole suur, porgand õunana ei maitse, aga väike vahe ikka on.»

Vahendajateta ei saa

Kaugemad põllud jäävad Ääsmäelt 30 kilomeetri kaugusele, veel pikem distants pole enam majanduslikult tasuv. Kadarbiku Köögivili müüb oma kaupa Maxima, Selveri, Coopi ja Rimi poeketile. Kunagi oli ettevõttel kaheksa autojuhti, praegu aga kolm, sest logistikalaod asuvad sedavõrd lähedal. 90 protsenti müügist tulebki nende kettide vahendusel, ülejäänud viib ettevõte otse poodi, näiteks nõudlikematesse toidupoodidesse pealinnas, Stockmanni ja Kaubamajja.

Kaubanduskettidele müümise juurde käivad ka boonused, mida ketid küsivad ettevõtetelt teenuste eest. Mingi protsendi peab siis tagasi maksma.

«Poode on kirutud, aga ilma nendeta võiksime oma kapsakasvatuse ja -tootmise kinni panna, sest turul ise nii palju müüki ei tee.»

Hinnast, mida tarbija poes maksab, läheb umbes pool – maksud ja juurdehindlused – tootjast mööda. Tootmisettevõttele pole probleemiks kaupmeeste juurdehindlused, vaid teenusepakkujad, keda ajakirjandus tavaliselt tähelegi ei pane. Kadarbiku Köögivilja juhataja sõnul teenusepakkujatel konkurentsi napib ning nii võivad nad kergesti ja suurelt hinda tõsta.

Kadarbiku Köögivili müüb iga päev umbes 40 erinevat artiklit, põhilised on hapukapsas, porgandimahl, pakitud porgandid, riivitud köögi- ja juurvili.

«Meie oleme väikesed ja on vähe teenusepakkujaid, näiteks masinate hoolduseks, sellest ei räägita. Kui ajakirjanduses tuleb juttu hinnatõusust, siis esimene asi on, et inflatsiooni tõstavad toidu- ja alkoholihinnad.»

Kitsastes niššides tegutsevatel ettevõtetel on lihtne tõsta teenuse hinda 50 protsenti või rohkem – näiteks ettevõte, mis tegeleb traktorite hooldusega, aga ka teistes valdkondades, kus oskusteave kitsa ringi ettevõtete käes.

«Kus annab hinda tõsta, seal pannakse täiega. Puudub tunnetus, et kuigi on võimalik, siis ei ole mõtet minna lolliks ja panna hinnaks miljon. Igaüks tahab teistest kavalam olla ja siis ongi ühiskond kreenis.»

Maitsemeelte teenindajad

Kaks viimast aastat on toonud kaasa kiire hinnatõusu ja ka palkade kasvu. Kui palju on tõusnud tootmise omahind?

Paki sõnul on kasv olnud märgatav. «Elektri eest maksame 70 protsenti rohkem, vanasti oli leping 45 eurot megavatt-tund, praegu on 108 eurot.»

Kallinesid juba varem nimetatud teenused, aga ka mootorikütus ja väetis. Eelmise aasta saagi omahinnas sisaldus väetiste 70-protsendine hinnatõus. «Praegu on väetiste hind alla tulnud, keegi sai kasumit. Teravili maksis sügisel 30–40 protsenti vähem.»

Palgad kasvavad ettevõttes kümme protsenti aastas. «Kadarbiku Köögivili ei ole kuigi kasumlik, sest tehe on väga pikk, põllult saagikoristus, ladustamine, tööstus ja lõpuks müük,» ütleb Veiko.

Kadarbiku Köögivili müüb iga päev umbes 40 erinevat artiklit, põhilised on hapukapsas, porgandimahl, pakitud porgandid, riivitud köögi- ja juurvili. Nad on püüdnud terve aasta hoida stabiilset käivet.

Kontoris ei istuta

Pereisa Ants Pak pole juba üle 20 aasta aktiivselt poegade äritegemisse sekkunud, aga mõni aasta tagasi ehitas ta Ääsmäele piiritusetehase, mille tootlikkus on neli tonni ööpäevas. Praegu tehas seisab, sest suhkrupeedist alkoholi ajada on liiga kallis. Euroopas aetakse suhkrupeedist suhkru tegemise jäägist piiritust, sel juhul on tooraine n-ö nullhinnaga võtta.

Ääsmäe piiritusetehas kavandati lootuses rajada bioetanooli tehas, et kütust toota. Kuna bioetanooli polnud enam ühtäkki vaja, sest poliitika muutus, tegid Pakid piiritusetehase. Viimane toodang tuli sealt 2015. aastal. «See oli liiga väike maht, et selle asjaga tegeleda,» ütleb Veiko. «Viimane piiritusepartii oli juba päris hea, õppisime kogu aeg.»

Mida toob 2024? «Kui poliitika ja sõjateema ei sekku, siis läheb kõik omas rütmis. Meie ettevõte on stabiilses faasis, igal aastal investeerime, et olla jätkusuutlik. Praegu ei investeeri me selleks, et käive järsult kasvaks, vaid selleks, et nina allapoole ei keeraks. Meil ei ole suur äri ja ma ei taha ära sõnuda.

Veiko Paki tütar oli 23-aastane, kui vanaisa käskis tal piiritusetehast juhtima hakata. Sai hakkama. Veiko meenutab, et kui Toomas Hendrik Ilves Kadarbiku talu külastas, siis testis ta tütre hispaania keelt. Sai ka sellega hakkama.

Veiko Pak märgib, et kontoripersonali neil peaaegu polegi. Poeg tegeleb meedia ja müügiga, tütar ostutehingute ja arendusega. Pojalapsed käivad veel lasteaias.

Ametis on ka Veiko abikaasa, kes tegeleb ettevõtte kuvandi ja tootearendusega. «Ta on eesti keele õpetajaks õppinud, 1985. aastast oleme abielus ja sellest saadik on ta pidanud siin olema,» räägib ta.

Õige pea pärast intervjuu tegemist sõitis Veiko Pak koos sõpradega suusamaratonile. Kunagine kõva suusaorienteerumise võistluskogemus lubab tal veel ka 58-aastasena rajal teistega mõõtu võtta.

Žüriiliikme kommentaar

Aavo Kokk.
Aavo Kokk. Foto: Erakogu/ EY.

Aavo Kokk

US Real Estate nõukogu esimees

Mäletan Veikot 1980ndate aastate algusest, kui mõlemad tegelesime orienteerumisega, Veiko palju kõvemal tasemel kui mina. Ikka ja jälle köitis mind tookord tema jooksustiil – keha rohkem ettepoole kallutatud kui teistel. Sellest õhkus võidutahet. Just samasugusena näen Veiko tegevust ettevõtluses: alustas kolmel hektaril, nüüd on 700, kasvatab aastas enam kui kümme miljonit kilo söödavaid juurikaid. Suure osa paneb ta hea pakendiga pudelisse või purki ja müüb tulemuse kasuliku hinnaga. Aasta põllumees 2022! Kadarbiku talu on perefirma, kus töötab kümme perekonnaliiget. Veiko on see mees, kes ambitsioonid ja tulemusi tagava teostamise kokku paneb. Nagu orienteerumises – võidab mitte see, kes kõige kiiremini jookseb, vaid see, kes kõik kontrollpunktid kõige kiiremini läbib. Õige teevalik on sama oluline kui kiire jooksmine!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles