Elutööpreemia laureaat Tiit Kõuhkna: minu unistus on elada saja-aastaseks

Perefirma Direct Consulting nõukogu esimees Tiit Kõuhkna hoiab uhkusega oma töölaual mullusel EY aasta ettevõtja galal saadud elutööpreemiaga kaasnevat klaasskulptuuri. Foto: Eero Vabamägi

Ettevõtja Tiit Kõuhkna (81) teenis oma esimese raha kümneaastase poisikesena, kui püüdis vähki ning ema ja õde müüsid saagi Võru turul maha.

Mullu oli Kõuhknaga seotud ettevõtete kogukäive ligi 100 miljonit eurot. Kõuhknate äride süda on praegu kalapüük ja -töötlemine, aga samuti kinnisvara nii pealinnas kui ka mujal Eestis.

«Olen poegadele öelnud, et mäetippu ei tohi kunagi jõuda, mäetippu tuleb kogu aeg ronida ja ronida,» ütleb Kõuhkna. «Edu ei ole rahakoti täitmine, vaid väärtuste loomine. Keegi peab ju väärtusi looma, et Eesti elaks ja jääks püsima.»

Kuigi Kõuhkna sattus kalapüügi ja -töötlemise ärisse vastumeelselt, siis nüüdseks on tema suurosalusega firmade käes ligi kolmandik Soome ning Eesti räime- ja kilupüügikvoodist. Väikese Läänemere väikesest kalast on saanud suur äri, mis ulatub Ameerikasse, Austraaliasse ja Aasiasse. Nii polegi ime, et EY ettevõtluskonkursil sai Kõuhkna mullu elutööpreemia.

Kuna oleme suur kalandusgrupp, rasva on kogutud, siis meie jääme suurena ellu.

«Eelmine aasta läks meil korda, ninaots oli veel peal, teenisime kasumit,» märgib ettevõtja kontserni majandustulemuste kohta.

Pereäri süda on valdusfirma Direct Consulting, mille nõukogu esimees on Tiit Kõuhkna, tegevjuht keskmine poeg Toomas, nõukogus on ka abikaasa Lia ja pojatütar Saara.

Läbilöök ka Soomes

Tänavune aasta tuleb äriliselt pingeline, sest Euroopa Liit vähendas kalapüügikvoote Läänemeres umbes 20, Botnia lahes koguni 38 protsenti. «Soomes oleme olnud väga edukad. Soome äri mõjutab kvootide vähendamine väga palju, aga kuna oleme suur kalandusgrupp, rasva on kogutud, siis meie jääme suurena ellu, aga väga raske aasta tuleb,» räägib ta.

Läänemerel, Peterburist Saksamaa ja Poolani, oli mullu lubatud püüda 420 000 tonni räime ja kilu, viis-kuus aastat tagasi tohtis 650 000 tonni. Selle aasta kvoot on 334 000 tonni.

«Meie randades on kala rohkem kui kunagi varem, aga Botnia lahes hakkas vähenema. Eriti rootslased hakkasid peale ajama, et kvooti on vaja vähendada,» lisab ta.

Hiiu Kaluri grupp, kus Kõuhknatele kuulub suurosalus, laienes Soome 2010. aastal. Esmalt osteti üks traaler koos kalapüügikvoodiga ning seejärel juba uued laevad ja kalatööstused. «Kui Soome läksime, siis Yle, Helsingin Sanomat ja Iltalehti ründasid meid – mis pagan, eestlased tulevad ja hakkavad ostma kalandust üles, aga meil olid tõsised plaanid. Praegu ollakse meie tööga väga rahul,» ütleb Kõuhkna.

Tiit Kõuhkna on muu metseenluse kõrval Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liikmena 20 aastat isiklikest vahenditest rahastanud aasta parimate preemiafondi. Foto: Eero Vabamägi

Hiiu Kaluri grupile koos koostööpartneritega kuulub Taivassalos väga suur tööstus, mis töötleb 20 000 tonni kala aastas, ja teine väiksem Uusikaupungis, kus jõudlus 5000 tonni. «Aga seal on ka kala sorteerimisjaam, mis müüb värsket kala Soome turule. Botnia räim on suur, seda fileerime Taivassalos,» räägib Kõuhkna.

Eestis kuulub Hiiu Kaluri varana Kõuhknatele kolm sadamat: Veere Saaremaal ning Lehtma ja Suursadam Hiiumaal.

Eestis on ettevõttel osalus viies tööstuses: Läätsa, Audru, Liu rannas Kajax Fishexport, Paldiskis külmhoone ning selle kõrval kalajahu- ja kalaõlitööstus, mis mullu töötles 46 000 tonni kala.

Nii Audru kalatööstus kui ka Paldiski kalajahu- ja kalaõlitööstus on ühistulises omandis. Kasumit jagatakse nii, kuidas kalurid kala toovad.

Hiiu Kaluri grupi osalusega kalatööstused said mullu töödelda kokku 85 000 tonni kala, sest oma loomuse tõid sinna ka teised ühistu liikmed.

Toodang kõigile kontinentidele

Külmutatud kala müüb ettevõte üle kogu maailma. Ukraina on üks suurimaid ostjaid, aga müük käib ka Valgevenesse, Moldovasse, Rumeeniasse, Kasahstani. Üle ookeani laevatatakse aga konteinereid külmutatud kalaga Austraaliase, Lõuna-Koreasse, Hiinasse, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse, samuti viide Aafrika riiki.

Venemaaga ei ole meil enam mitte mingeid sidemeid.

Austraalias läheb räim tuunikala toiduks, Lõuna-Koreas kasvatatakse räimega paltust, hiinlased ostavad söögiks, panevad karpi ja teevad kilusid tomatis. Ameerikas ja Kanadas läheb räim homaaridele toiduks.

Kalaõli- ja kalajahutehas müüb üle

Euroopa, toodang läheb praegu punase kala ja lemmikloomade toiduks. «Aga meil on plaanis õli hakata fraktsioneerima, võtta kulda välja. Sel juhul läheks toodang juba meditsiini- ja kosmeetikatööstusele ning ka toiduainetööstusele,» kirjeldab Kõuhkna tulevikuplaane.

«Haarame kogu maailma, meie toodangust läheb 95–97 protsenti ekspordiks,» lausub ta.

Kõuhkna ettevõtete hulgas on ka kalatööstus Ukrainas Dnipro lähistel, aga see läheb sulgemisele, sest tööjõud on suuremas osas mobiliseeritud rindele.

Moskvas oli samuti kalatööstus, mis müüdi mullu ühe euroga ettevõtte juhtkonnale.

«Venemaaga ei ole meil enam mitte mingeid sidemeid.»

«Mina ütlesin juba enne sõda, et peame Venemaalt ära tulema, sest ei tulnud enam seda tulu, mis oli siis, kui 20 aastat tagasi sinna läksime,» märgib Kõuhkna.

Moskva tehases oli 400 töötajat, kes kahes tootmisüksuses töötlesid krevette ning kilu-räime ja heeringat. Aastakäive oli 60 miljonit eurot. Laenatud raha said Kõuhknad enne lahkumist tagasi. «Kõik, mis oli, jäi sinna,» resümeerib ärimees.

Minister kui kontsernijuht

Nagu eespool öeldud, on Kõuhknatel koos koostööpartneritega hallata suur kinnisvaraportfell, sh äri- ja büroohooned, koolid, lasteaiad Tallinnas, logistikakeskused Rae vallas ning arendused Pärnus.

Tiit Kõuhkna 1985. aastal Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministrina. Foto: Jüri Vendelin/ ETA arhiiv

Kõuhkna töötas end üles nõukogude ajal, saades 1971. aastal Põlva piimakombinaadi direktoriks. Tosin aastat hiljem tuli juba Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministri portfell.

Nõukogude ajal oli igas rajoonis liha- ja piimakombinaat. Minister oli nagu tänapäeva mõistes kontserni juht. See oli teine aeg ja teised olud, aga nagu Kõuhkna ütleb, siis igast mehest direktorit ei saanud.

«Käisin tihti ettevõtetes ja kohtusin inimestega, aga nina ei ole ma kunagi püsti ajanud, sest rahvaga peab hästi läbi saama. Ma ei mänginud rahvameest, sest töötegijat tuleb austada.»

Tiit Kõuhkna

Sündinud 8. juulil 1942 Viljandis.

Lõpetanud aastal 1962 Õisu toiduainetetööstuse tehnikumi tehnik-tehnoloogi kvalifikatsiooniga ja aastal 1975 Eesti põllumajanduse akadeemia piimanduse insener-tehnoloogina.

Töötanud Viljandi piimatoodete kombinaadis ja Põlva piimatoodete kombinaadis töölise, inseneri ja direktorina. Aastatel 1983–1984 oli Eesti NSV liha- ja piimatööstuse ministri asetäitja, 1984–1985 Eesti NSV liha- ja piimatööstuse minister ning seejärel Eesti NSV agrotööstuskomitee esimehe I asetäitja (ministri õigustes).

Aastatel 1990–1994 oli Tallinna piimatoodete kombinaadi direktor, 1994–1996 AS-i Epeks nõukogu esimees, aastatel 1996–1999 AS-i ETFC Grupp nõukogu esimees.

Aastast 1999 on ta AS-i Hiiu Kalur ja Direct Consultingu nõukogu esimees.

2014. aastal sai Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärgi ja 2023. aastal EY aasta ettevõtja elutööpreemia.

«Kui Eesti sai 1991. aastal vabaks, siis kohe hakkas erastamine. 1994. aastal erastasime Tallinna piimatööstuse, seejärel Rakvere lihakombinaadi ja Kalevi kommivabriku,» meenutab ta.

Äritegevusse kutsus Kõuhkna endale appi poeg Toomase, kes tuligi koos sõber Oliver Kruudaga.

«Kalandusest ei teadnud ma enne Hiiu Kaluri ostmist mitte midagi, kuigi kalal olen armastanud käia. Olen vana spinningumees ja siiani armastan viskamas käia,» lausub Kõuhkna.

1999. aastal toimunud jagamise järel jäid Kruudale Tallinna piimatööstus ja Kalev, Kõuhknatele Hiiu Kalur ja osa kinnisvarast.

«Olen kogu aeg tahtnud suurelt mõelda. Minu eluunistus on, et pojad suudaks jätkata seda kõike, mida olen teinud,» märgib Kõuhkna.

Kui peale käin, et kas ta iseendale ka midagi soovib, siis kostab ettevõtja: «Olen elu lõpusirgel, oma sõbra Voldemar Kuslapiga räägin peaaegu iga päev. Me ei räägi mitte kunagi surmast. Volli on minust viis aastat vanem, aga kui teda vaatan, siis ta on nagu igiliikur, ta paneb võib-olla sajani välja. See ongi minu unistus – elada saja-aastaseks.»