/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2024/02/14/15886306t1hc3fe.jpg)
Majandusteadlase Urmas Varblase sõnul on Eesti kui väikeriigi kõige olulisem omadus võime toimida strateegiliselt ja olla kohanemisvõimeline, ent tema hinnangul ei ole majanduspoliitika aspektist siiani kokku lepitud riigi üldises arengusuunas, mistõttu riik ei tea, millises suunas ta liigub või mida saavutada soovib.
«Meie praegune narratiiv on hästi paljuski seotud infotehnoloogiaga ning kipub olema aegunud, toetudes lihtsa teenusmajanduse loogikale, mille jaoks meie töökäte võimekus on piiratud. Ühelt poolt pole usutav, et IT-sektor suudaks pakkuda lahenduse kogu Eesti tööhõive tagamisele. Teiselt poolt tekitab ühe valdkonna ebaproportsionaalne kasv probleeme majanduse tasakaalustatusega,» kirjutas Varblane Arenguseire Keskuse blogis.
Ta toonitas, et riigi strateegilise arengu puhul peab tähele panema, millised on ülemaailmsed suundumused ja kuhu liigub maailmamajanduse raskuskese. Koos keskkonnateemade, sealhulgas kliimamuutuste vastase võitluse järjest aktuaalsemaks muutumisega kasvab üha enam majanduse restruktureerimise tähtsus. Näiteks võiks tema seisukohast bioressursside ja roheenergia nutikas kasutamine olla Eesti kuvandis senisest palju tähtsamal kohal.
«Kogu rohemajanduse suund ja Eesti loodusvarade kasutamine vajab strateegilist lähenemist ning siin on palju arenguruumi. Ka eri majandusharude liidud on rõhutanud, et rohepööret ei ole Eestis käsitletud kui majandusküsimust. Samas kui Eesti tahab riigieelarvet kasvatada ning roheinvesteeringuid suurendada, siis pole majanduskasvu strateegiale alternatiivi. Ka Euroopa Liidu tasandil on roheline kokkulepe majanduskasvu strateegia, mille korral kasv on süsinikuneutraalne ja looduskeskkonda liigselt ei koormata,» selgitas Varblane.
Arengukavasid ei analüüsita
Eesti riigi juhtimise seisukohalt on tema sõnul vaja toimimist, et seatud plaanide täitmist analüüsitakse ja hinnatakse ning ebaõnnestumistest õpitakse. «Praegune tava on aga selline, et võetakse vastu arengukavad, tehakse plaanid ning tähtaja saabumisel ei analüüsita ega hinnata tulemusi piisavalt. Eriti kehtib see olukorras, kus plaan jääb täitmata või täidetakse osaliselt. Ei analüüsita, miks ei suudetud eesmärgini jõuda,» nentis majandusteadlane.
Varblane toonitas, et majanduspoliitika elluviimine eeldab tugevat analüütilist võimekust ehk teadmuspõhist juhtimist. «Juba 2016. aastal ilmunud Raasukese raporti aruteludes juhiti tähelepanu, et Eesti riigi majandusliku konkurentsivõime probleemide leevendamiseks on vaja mitme ministeeriumi valdkonnas koordineeritud tegevust, kuid juhtimine ja riigieelarvest raha eraldamine toimub üksnes ministeeriumide kaupa. Selline silotornistumise probleem on aktuaalne ka praegu – Eestis puudub jätkuvalt tõhus lahendus, kuidas ministeeriumidevahelist tegevust juhtida,» osutas ta.
Üks võimalik lahendus oleks Varblase arvates kujundada rakkerühm, mille puhul iga ministeeriumi kõrged ametnikud moodustaksid juhtkomitee, mis tööd koordineeriks. See võiks koosneda ministeeriumide asekantsleritest ja seda toetaks riigikantselei strateegiabüroo.