/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2012/04/02/1038372t1hbd79.jpg)
Oskar Lihatööstuse Aldo Pariku sõnul oleks lihatoodete klassifitseerimine tarbijate seisukohalt väga tänuväärne, sest täna peab tarbija tegema poeleti ees seistes iseseisvat uurimistööd, et aru saada, mida toode endast täpsemalt kujutab.
Oskar: tarbija võidaks lihatoodete klassifitseerimisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Täna kõigub poes müügil olevate täissuitsuvorstide lihasisaldus 30-st 170 protsendini. Ometi on täissuitsuvorsti puhul tegu kuivatatud tootega, mille lihasisaldus peaks igal juhul olema üle 100 protsendi,» tõi Parik näite.
Sama palju segadust tekitab tema sõnul lastevorstide valik, mille puhul kõrge lihasisaldusega (75 protsenti) toodete kõrval leidub ka vorste, milles liha sootuks puudub. «Kuidas saab tarbija normaalselt orienteeruda olukorras, kus ühesuguse nimetusega tooted omavahel nii palju erinevad?» küsis ta.
Toodete kvaliteediklassidesse jaotamine pole sugugi uus ja enneolematu mõte. Sarnane süsteem on olnud Eestis kasutusel ka varem. Samuti kasutatakse klassifitseerimist mitmel pool mujal maailmas - olgu näiteks kasvõi Inglismaa, Saksamaa, Soome, Leedu või Sloveenia.
Tootjate jaoks selline klassifitseerimine märkimisväärseid lisakulusid kaasa ei too, sest selle võib kehtestada ka vabatahtlikkuse alusel, mis tähendab, et toote klassi märgivad ainult need, kes soovivad, aga vastavalt kehtestatud normidele.
Tarbija võidaks Pariku hinnangul klassifitseerimisest mitmeti. Esmalt muutuksid lihatooted omavahel selgemini võrreldavateks ning väheneks risk ühe ja sama toote nimetuse all täiesti erinevat kaupa saada. Tänane olukord vabastab tootja vastutusest ja sunnib tarbijat hoolikalt lugema väikeses kirjas infot tootepakendilt.
Teisalt muutuks tarbija jaoks arusaadavaks, miks müüakse sama toodet erineva hinnaga - naturaalne liha on ju 3-6 korda kallim tooraine kui kanakondilihamass. Samuti võimaldab see teha nähtavamaks väiketööstuste toodangut - täna võivad väiketööstuste kõrge lihasisaldusega tooted tarbijale märkamatuks jääda, kuna suurte kontsernidega võrreldes on tootjatel käsutada väiksemad turunduseelarved.
See võib aga viia olukorrani, kus väiketootjad ei ole enam võimelised pakkuma kõrge lihasisaldusega toodet ning oluliselt väheneb omamaise toodangu valik just selle kvaliteetsemas osas. Lühidalt, lihatoodete klassifitseerimine aitaks tarbijal toote üle otsustada sisuliselt, mitte vaid reklaami järgi, ning suunaks osa vastutusest tagasi tootjale.