Kui kuu aega enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva hakkasid televiisorist jooksma juubelikampaania «Hakkame sättima!» klipid, lookles kohe Lipuvabriku poe ukse taga pikk järjekord. Peaaegu igal eestlasel oli vaja osta endale oma lipp. Kui suurejooneliste pidustuste eelõhtul uksed kinni pandi, laiutas riiulitel tühjus – kõik oli ära ostetud.
Vabariigi sajandale sünnipäevale eelnenud aeg oli Lipuvabrikus tõesti üks kiiremaid, räägib ettevõtte tegevjuht Karina Tõeleid (pildil) ja meenutab, kuidas triikraua alt tulnud sõna otseses mõttes soojad lipud kohe müüki läksid. Osteti pidulikke lippe, vimpleid, autolippe või lihtsaid võileivalippe, mida vabariigi auks küpsetatud koogi sisse torgata. Kõik läks kaubaks!
«Eestlane armastab oma riiki, sümboleid ja lippu,» räägib Karina uhkusega. Samasugust isamaalisust tundis ka kogu Lipuvabriku meeskond. Kuigi klientide soovide täitmiseks tuli teha 16-tunniseid tööpäevi, oli see aeg kogu meeskonna jaoks ülimalt emotsionaalne ja kindlasti üks tegutsemisaja kõrghetki.
Nii suuri tellimusi suutis Lipuvabrik täita ainult seetõttu, et kõik lipud valmivad oma tootmises kohapeal. Ka lipumastide ja -tarvikute valmistamisel teeb Lipuvabrik koostööd üksnes kodumaiste partneritega, kes tookord kõik Eesti 100. sünnipäeva tähistamisse oma panuse andsid.
Käsikäes Eesti riigiga
Just sedasama enda tootmise võimekust peabki Karina 1994. aastal kahe tarmuka mehe asutatud ja 100 protsenti Eesti kapitalil põhineva Lipuvabriku üheks suurimaks tugevuseks ja põhjuseks, miks juba kolm aastakümmet on esirinnas püsitud. Selle aja jooksul on pereettevõttena tegutseva Lipuvabriku töötajate arv kasvanud neljalt kahekümne viiele ja valmistatud on üle miljoni lipu, sealhulgas Eesti Vabariigi presidendi lipud ja Toompeal lehviv rahvuslipp. Lisaks on Lipuvabrikust aastate jooksul kujunenud omamoodi kompetentsikeskus, sest nii eraisikuid kui ka ettevõtteid nõustatakse kõikvõimalikes lippudega seotud küsimustes.
Algusaastatel valmistati Lipuvabrikus peamiselt Eesti lippe, ent kui riigiesindajad hakkasid käima välisvisiitidel ja välisdelegatsioonid omakorda Eestit külastama, oli vaja teha ka teiste riikide lippe. «Me kasvasime ja arenesime koos Eesti riigiga,» räägib Karina, kes ise on Lipuvabrikus töötanud 20 aastat, neist viimased kümme tegevjuhina. Ta meenutab, et toonastel segastel aegadel ja suletud ühiskonnast tulnuna oli kõik märksa keerulisem. Polnud ju internetti, seetõttu oli vaja teha palju taustatööd ja suhelda saatkondadega, et kõik lipud saaksid täiesti õiged. Mõnes mõttes on Eesti riigiga kogu aeg ühte sammu astutud – lisaks Lipuvabrikule tähistab sel aastal suurt juubelit ka Eesti lipp, millel täitub 140 aastat.
Lippude õmblemine on tõeline täppistöö ning nõuab põhjalikku väljaõpet ja vilumust. Eriti sellised lipud nagu vabariigi presidendi vapilipp ja aastapäeva paraadil lehvivad Eesti kaitseväe pidulikud lipud. Eksklusiivsete lippude valmistamise tehnoloogia on täiesti unikaalne, see on üleni käsitöö. Põhjamaades ja Euroopas on selline kogemus ainult Lipuvabrikul. Karina sõnul kulub ühel õmblejal sellise lipu valmistamiseks nädal-poolteist ja õiged töövõtted saavad meistri käe all selgeks umbes aastaga. Üheski koolis seda oskust ei õpetata.
Just praegu ongi Lipuvabrikus käsil põlvkondade vahetumine, kui vanemad ja mõned isegi algusajast ettevõttes toimetanud töötajad annavad teadmisi-oskusi edasi noorematele. Põlvkondlik järjepidevus on Lipuvabrikus tähtsal kohal, sest enne Karinat töötas tegevjuhina tema ema, kelle taktikepi all kulgevad veel praegugi mõned keerulisemad eriprojektid, ja paar aastat tagasi asus arendusjuhina ametisse Karina poeg. Pereliige on ka üks Lipuvabriku omanikest.
Raskustes peituvad uued võimalused
Mõeldes suurimatele katsumustele, millega on tulnud 30 aasta jooksul silmitsi seista, tõdeb Karina, et neid on olnud omajagu. Nagu teistelgi kodumaistel tootmisettevõtetel on probleeme pideva tooraine kallinemisega ja kvalifitseeritud tööjõu leidmisega. Samuti on tulnud rinda pista raske majandusolukorraga ja kohaneda koroonapandeemiaga, ent probleemidest on alati püütud õppida.
Kodumaise tootmisettevõttena tegutsemises näeb Karina pigem võimalusi. Esiteks on saanud Lipuvabrik just tänu sellele teha nõudlikke projekte, sest kogu protsess toimub kohapeal ja on otsast lõpuni kontrollitav. Teiseks on seesama võimekus aidanud ettevõttel keerulistest olukordadest välja tulla.
Näiteks samamoodi nagu enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, tuli rekordkiirusel tööle hakata siis, kui 24. veebruaril 2022 algas Vene-Ukraina sõda. Juba samal päeval oli Lipuvabriku poe ukse taga taas pikk saba inimestest, kes soovisid osta lipu või rinnalindi, et näidata oma vankumatut toetust Ukrainale. «Mobiliseerisime jõud, korraldasime tootmise ümber ja suutsime kõikide soovid täita,» räägib Karina hullumeelse töötempoga päevi meenutades. Kindlasti poleks seda suudetud, kui Lipuvabrikul poleks kohapeal tootmise võimekust.
Lipuvabriku hingeks on seal töötavad inimesed
Suuri fopaasid Karinale Lipuvabriku tegutsemisajast ei meenu, sest ettevõttes on tugev kvaliteedikontroll. Ent kui midagi ongi viltu läinud, siis on peamine viga tunnistada ja anda endast parim, et asi kõige valutumalt ära klaarida. Karina arvates ongi just lahendustele ja klientidele orienteeritud töökultuur ettevõtte mainet kõik need kolm aastakümmet kõrgel hoidnud.
Täpselt sama oluline on olnud ka tulevikku vaatamine, sest olgugi et meeskonda inspireerivad traditsioonid, usutakse ka võimalustesse, mida pakuvad uued tehnoloogiad ja innovatsioon. Näiteks katsetatakse koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooliga täiesti uut ja esmapilgul ehk utoopilisena kõlavat lippude kokkukeevitamise tehnoloogiat. «Tulevikus ei ole meil tööl mitte õmblejad, vaid lippude keevitajad,» ütleb Karina naljaga pooleks.
Lisaks koostööle Tallinna Tehnikakõrgkooliga on tihedad külalised Lipuvabrikus ka Eesti Kunstiakadeemia tudengid ja sageli käivad kogemusi omandamas ka praktikandid. Karinale teeb rõõmu, et just viimastel aastatel on tänu tihedale koostööle kõrgkoolidega ettevõttesse tööle tulnud mitmed tänapäevase haridusega noored.
Kuid kõik see oleks olemata, kui Lipuvabrikus ei töötaks just sellised inimesed. «Mul on olnud õnn töötada meeskonnaga, keda ma tõesti jäägitult usaldan,» ütleb Karina tänulikult ja lisab, et aastate jooksul on koos tõesti mitu puuda soola ära söödud ja kohati lausa üleinimlikult pingutatud.
30 aastat on ettevõtte arenguloos kahtlemata uhke ja märkimisväärne verstapost ning tehtud on nii mõndagi, kuid Lipuvabriku meeskond on kindel, et ees ootab palju põnevaid aegu ja projekte.
Sünnipäeva väga suurejooneliselt ei tähistata. Pigem plaanitakse tähtpäeva puhul toetada mõnda heategevusprojekti, nagu seda tehti ka Lipuvabriku 25. sünnipäeval, kui aasta jooksul müüdud Eesti lippudelt anti üks euro Eesti suurperede toetuseks.