Bacula lugu sai alguse halli nõukogude aja lõpus, kui 1988. aastal võeti vastu kooperatsiooniseadus, mis lubas tegeleda eraettevõtlusega. «Töötasin sel ajal Rõngu tehase mahlatsehhis juhatajana. Olin lugenud Ungaris kasutusel olevast tehnoloogiast, mille abil saab mahlatootmise ülejäägist – pressijäägist – ekstraheerida toiduvärvi. Küsisin ühelt tuttavalt, toonase TPI õppejõult nõu, kuidas seda kõige paremini teha. Peagi hakkasimegi tema juhtnööride järgi talitama ning veetemperatuuri ja -kogusega mängima. Pressist tuli välja vedelik, mis pandi tankidesse seisma, seejärel separeeriti, filtreeriti ja kontsentreeriti samal moel nagu mahlgi. Nii saime kooperatiivi tootmise käima,» kirjeldab Vahur Vuks.
Julge hundi rind on rasvane
Tol ajal oli nõue, et asutatav kooperatiiv peab kuuluma riikliku ettevõtte juurde. Vuks sai Rõngu tehase juhtkonnalt, kes olid uuendusmeelsed inimesed, nõusoleku ja lepiti kokku tootmise üksikasjades. Ka toiduvärvi hakati edukalt müüma. «Nõukogude ajal ostsid varustajad, kui nad tarvilikku kaupa nägid, kohe poole või terve aasta varu välja. Siis olid igal endast lugupidaval tarbijate kooperatiivil oma kondiitritööstused. Käisingi neile oma toodet müümas, pakkusin seda ka Livikole, Kalevile ja Tallinna külmhoonele nr 1, praegusele Premiale. Nad ostsid kõik värvi korraga ära, meie saime raha kätte, maksime tehasele kasutatud ressursside ja töötajatele töö eest,» meenutab Vuks üksjagu tormilist algust.
«Olles toiduvärvi äri liikuma saanud, mõtlesime, kuidas edasi minna. Olin varem töötanud Kilingi-Nõmme leivatehases, tundsin kondiitrite hingeelu ja teadsin, et neil on moosi vaja. Toona pakendati moose pooleliitristesse ja liitristesse purkidesse, meie olime innovaatilised ja tahtsime seda teha kolmeliitrises purgis. Hakkasime siis 1991. aastal esimesi moosikatsetusi tegema, kuid ega kõik kohe libedalt ei läinud. Esmalt otsisime pektiini, et moos piisavalt paks oleks. Kondiiter ei taha vedelat moosi, muidu tordi ülemine kiht sõidab alumise pealt ära. Kui pektiin leitud, katsetasime õige konsistentsiga. Rõngus on Kõver kõrts, kus oli toona kondiitritsehh. Mul oli seal hea oma moosipurgiga käia ja lasta kondiitril moosi proovida. Kümnes kord tuli lõpuks välja ka,» naerab Vuks.