Euroopas astuti samm sularahavaba ühiskonna ja vabaduste piiramise poole

Foto: Shutterstock

Euroopa Liidu liikmesriigid jõudsid eelmisel nädalal kokkuleppele kehtestada direktiiv, millega keelatakse kõik 10 000 eurot ületavad sularahamaksed. See on samm sularahavaba ühiskonna poole, mis tähendab ühtlasi ka oluliste isikuvabaduste piiramist.

Regulaatorite sõnul peaks see aitama paremini võidelda rahapesuga. „Sellel nädalal saavutatud kokkulepped on tähtis verstapost musta rahaga võitlemisel,“ ütles Euroopa Liidu finantsteenuste volinik Mairead McGuinness Strasbourgis toimunud kohtumise järel.

Euroopa Parlament ja liikmesriigid peavad nüüd selle direktiivi enne jõustumist ka heaks kiitma. Uute reeglite täitmise järelevalvet hakkavad teostama liikmesriigid ja tööd koordineerib Euroopa rahapesuvastane asutus. Kokkuleppes on mitmeid nüanse, millesse ma praegu ei laskuks.

Väga oluline on mõista selle kokkuleppe tegelikku sisu. See otsus tähendab inimeste väga oluliste vabaduste piiramist, mille ettekäändena on toodud suurem turvalisus.

Vabadus versus turvalisus

Viimase aastakümne jooksul on tekkinud palju inimesi, kes soovivad sularaha kasutamist piirata või selle sootuks ära kaotada.

Selle aja jooksul on lääneriikides järsult vähenenud ka sularaha kasutamine. Kuigi praegu seda Euroopa Liidu tasandil veel välja ei öelda, siis viimane otsus näitab selgelt, et oleme liikumas sularaha täieliku kaotamise poole. Selliseid asju tehaksegi tavaliselt samm-sammult, sest korraga on avalikkusel raske sellist vabaduste piiramist vastu võtta.

Sularaha peegeldab suuresti rahalist vabadust ja autonoomsust – see tähendab, et selle kasutamise piiramine piirab ka vabadust. Siin jõuame igihalja debatini – vabadus või turvalisus. Me oleme oma vabadusi ära andmas selleks, et saavutada kõrgem turvalisus (ehk vähendada kuritegevust).

See on võrreldav jälgimiskaamerate paigutamisega tänavatele – turvalisus suureneb, aga vabadus (privaatsus) väheneb. Turvalisus suureneb muidugi eeldusel, et järelevalvet teostavad inimesed on eetilised ning võimul ei ole türanne, kes kasutavad jälgimist inimeste kiusamiseks ja kontrollimiseks. Sellisel juhul jääme me ilma nii vabadusest kui ka turvalisusest.

Benjamin Franklin on öelnud: „Need, kes annavad oma põhivabadusi ära selleks, et saada ajutist turvalisust, ei vääri vabadust ega ka turvalisust.“

See on mõtlemapanev tsitaat. Kas me soovime, et pangad ja potentsiaalselt ka valitsus saaks kõiki meie rahaülekandeid jälgida ja kontrollida? Mina seda ei soovi. Siis tuuakse välja argument, et „kui sul midagi varjata ei ole, siis miks ei võiks me sinu ülekandeid jälgida?“ Ma küsiks selle peale, et kui sul midagi varjata ei ole, siis ehk võiksime valitsuse jälgimiskaamerad paigutada igaks-juhuks sinu koju? Ajaloost leiab piisavalt näiteid selle kohta, kuidas valitsused hakkavad inimeste kohta kogutud andmeid ja nende üle omandatud võimu väärkasutama.

Näiteid ei pea otsima kaugelt minevikust

Ja kõige viimaseid näited ei tule otsida 20. sajandi totalitaarsetest režiimidest. 2021. aastal otsustas Kanada „demokraatlik“ valitsus külmutada sadade koroonapiirangute vastu protestivate veokijuhtide pangakontod. Selgus, et pangakontode puudumine tähendab sisuliselt finantsilist vangistust, kus poest saab küll toitu osta, aga hädavajalike teenuste eest tasuda ei saa.

Me mõtleme Kanadast kui „vaba maailma“ riigist. Mõelgem veidi, kui lihtsalt sealne peaminister Justin Trudeau otsustas hakata kasutama inimeste pangakontosid nende endi vastu. Ja mille eest? Selle eest, et nad praktiseerisid oma kodanikuvabadusi ning väljendasid tänavatel oma pahameelt. Sularaha kaotamisel tekib valitsustel selles osas võimalus totaalseks kontrolliks.

Tänapäeva tehnoloogial põhinevas rahandussüsteemis ei ole me läänemaailmas veel täiemahulist finantsilist kontrolli kogenud. Lisaks sularaha kaotamisele viivad selle poole ka keskpankade digirahad (CBDC), mis võimaldavad keskpanga tasandil omada inimeste rahakoti üle totaalset kontrolli.

Sularaha ei tohi kaotada

Igal inimesel peaks olema õigus tehinguid teha pangandussüsteemi väliselt ehk sularahas. Igal inimesel peaks olema õigus teha tehinguid nõnda, et sellest ei jää kuhugile mingeid jälgi. See, et mingi väike osa elanikkonnast kasutab seda õigust kuritegelikel eesmärkidel, ei ole õigustus kõigi inimeste rahalise vabaduse ja privaatsuse likvideerimiseks.

Sularaha kaotamisega muutume täielikult valitsusest sõltuvaks. Ja naiivne on arvata, et lääneriikide niinimetatud demokraatlikud valitsused enam minevikus nähtud türanniat teostama ei hakka.

Ja mis saab siis, kui elekter või internetiühendus ära kaovad? Digitaalse raha kasutamisel oleme täielikult sõltuvad nii elektrist kui internetist. Kõigil peaks olema võimalus seda sõltuvust vastavalt oma maailmavaatele ja vajadustele reguleerida.

Sularaha peegeldab vabadust, privaatsust ja autonoomsust. Inimesed saavad tehinguid teha kolmanda osapooleta ning sellest ei jää maha konkreetse inimesega seostatavat jälge. See võimaldab tagada inimese põhiõigust privaatsusele ning isikuandmete ja identiteedi kaitsele. Selleks, et jälgimisühiskonna poole liikumist vältida, tuleb sularaha kindlasti säilitada.

Kui soovid maailmamajanduses toimuvate protsessidega kursis olla, siis külasta meie uudiste lehte!