Panga ekspert: kolm viisi, kuidas koguda samm-sammult jõukust ka siis, kui vaba raha üldse pole

Pilt on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees / Scanpix

Praegustel keerulistel aegadel paljud üldlevinud investeerimissoovitused enam ei kehti, samas tasub järgida neid kolme rahatarkuse põhimõtet, mis ei nõua suurte summade vaba raha olemasolu, aga millega saab nüüd ja kohe isiklikust eelarvest investeerimiseks võimalusi leida, annab nõu Finora Panga analüütik Kenri Tops.

Finora Panga analüütiku Kenri Topsi sõnul on kiire euribori tõus, hindade kallinemine ning suurenev tööpuudus muutnud hulga veel hiljuti energiliselt propageeritud rahatarkuse põhimõtteid praktilises elus pigem raskesti kasutatavateks.

«Kindlasti oleme ühel hetkel uuesti olukorras, kus on põhjust rääkida portfelli hajutamisest, suuremast riski võtmisest või 50 protsendi klubist. Aga arvestades tüüpilise eestlase pere eelarve seisu, oleksid rahatarkuse soovitused, mis eeldavad igakuist mitmesaja eurost ülejääki, praegu lausa kohatud,» nentis finantsekspert.

50 protsendi klubi eesmärk on säästa iga kuu pool oma sissetulekust ning see investeerida. Üks tuntumatest klubi liikmetest Eestis on investor Jaak Roosaare.

Kenri Tops rõhutas samas, et ka kitsamatel aegadel saab oma finantside teadliku juhtimisega leida võimalusi säästmiseks ja seeläbi ka investeerimiseks.

«Näiteks praegu, aasta alguses, kui jõulumüügid on läbi, üritavad paljud poed allesjäänud laojääkidest kiiresti lahti saada. Tehakse üsna agressiivseid kampaaniaid, jutustatakse kohati ulmelistest allahindlustest. Aga just selliste mitteolmekaupade mõtlematu ostmisega löövad paljud meist tihti oma pere eelarved lõhki, nii aasta alguses kui kahjuks ka läbi aasta. Selliseid oste teadlikult juhtides saab aga arvestatavalt säästa,» selgitas Tops.

Finora Panga asjatundja tõi välja kolm kriisiaega sobivat suuremate ostudega seotud rahatarka kommet, mida kõigil tasuks endale sisse harjutada.

1. Soov ja vajadus on erinevad asjad

Üks nipp on lihtsalt oodata vähemalt nädal aega. Alles juhul, kui ka siis endiselt tundub, et tegu oleks vajaliku ostuga, tasub edasi mõelda.

Seda nädalat – või ka kuud – saab sisustada näiteks sellega, et põhjalikumalt uurida, milliseid alternatiive on turul saada. Samuti miks mitte näiteks ChatGPT abiga otsida ja kirja panna põhjendatud argumente, et miks seda ostu mitte teha. Kui kõige selle kiuste lõpuks endiselt tundub, et asja on vaja, siis saabki olla kindel, et pärast ei tule rahapaigutust kahetseda.

Psühholoogiast teame, et ootamatud võrdlused aitavad asjadel paremini meelde jääda. Sellele mõeldes võiks siinkohal tõmmata paralleeli lähisuhetega – vallalistena ei kipu me ju iga atraktiivsena silma jääva inimesega kohe abielluma. Ka suure summa kulutamine, et mingisugune seade koju päriseks osta, on omamoodi püsisuhte loomine. Sellessegi suhtesse ei tasu astuda ülepeakaela.

2. Kui suure jupi oma elust olen valmis ära andma?

Suurte ostude hinda aitab ausalt mõõta ka see, kui mõelda, mitu tundi ma pean töötama, et selle asja hind välja teenida. Kui selgub, et millegi hind tähendab näiteks minu mitme nädala tööd, siis see paneb mõtlema, et kas asi ikka on seda väärt.

Sealjuures on korrektne – ja ühtlasi ka nii-öelda valusam ning seeläbi kulutamistungi kontrollida aitav –, et võtad arvesse mitte bruto-, vaid netopalka.

Samuti tuleks lõpuni ausa kulutunnetuse jaoks netopalgast siiski maha arvestada ka eluspüsimiseks vajalikud vältimatud kulud nagu toit ja soe eluase. Mis järgi jääb, see on see palk, mille alusel mõõta, kui suure tüki oma elust soovitava toote eest peab ära andma. Eluaega ei saa me keegi tagasi. On ostetav asi seda ohvrit väärt?

3. Kaval kannab kasutatut – ning see on ka patriootlik

Elame rohepöörde ajastul ja kuigi sellega on seotud palju emotsioone, on rohepöörde juttudel vähemalt üks väga hea tulemus – asjade lõpuni kasutamine on jälle moes. Enam pole äge osta tingimata uut ja läikivat asja, vaid uhke on hoopis juba toodetu targalt lõpuni kasutamine. See on ju samal ajal nii rohe- kui rahatark.

Paljusid kaupu ongi kaval osta kasutatuna – asi võib olla kulunud näiteks 5 protsenti või olla sisuliselt uueväärne, aga hind võib olla soodsam näiteks 25 protsenti.

Põhjuseks on tihti see, et keegi ostis uue asja, aga pärast esmast proovimist leidis, et kuigi sel pole midagi viga, see lihtsalt ei sobi talle, ning soovib nüüd asja võimalikult ruttu taas rahaks teha. Erinevaid (sh sotsiaalmeediasse sisse ehitatud) inimeselt inimesele kaubanduse platvorme on mitmeid ja need turud on Eestis üsna elavad.

See kehtib nii elektroonikaseadmete kui ka riiete kohta. Ning riiete puhul on kasutatud toodete ostmisel veel üks hea kaasmõju. Enamik Eestis tegutsevaid rõivapoode on välismaised, inimeselt inimesele kaubandus jätab aga raha Eestisse ringlema.

Seega ostes uue rõiva, viid raha suuresti Eestist välja. Ostes kasutatu, annad aga oma panuse, et Eesti majandus taas kosuks.

Kenri Tops lisas veel, et rahatarga elamise eelduseks on aga investeerimine iseendasse – enda füüsilise ja vaimse tervise juhtimine on veel tähtsam kui eurode tark paigutamine.

«Tervis on kõige tähtsam ka väga külmalt kalkuleerides. Enamasti on inimestel üks peamine sissetuleku allikas – igapäevane töö. Sellest sõltub nii inimene ise kui tema pere. Kui tervis alla käib, ei ole võimalik töötada. Aga mida parem tervis, seda paremini saab tööd teha ja selle eest ka palka juurde küsida. Seega esmalt olgu tervis hoitud, siis kulud kontrollitud ja muidugi ka igakuine investeerimine paika pandud,» soovitas Finora Panga analüütik.