Analüüs: hõbe on kulla suhtes märgatavalt alahinnatud

Foto: Tavid AS

Hõbe on kulla suhtes alahinnatud, millest annavad märku nii kahe väärismetalli ajalooline hinnasuhe kui ka füüsilise hõbeda akuutne puudujääk maailmaturul.

Järgnevas analüüsis vaatame, milline on olnud kulla ja hõbeda hinnasuhe ning kuidas on kujunenud hõbeda viimaste aastate nõulduse ja pakkumise tasakaal.

Kuigi pikaajaliselt ootan mõlema metalli hinnatõusu, siis minu hinnangul on hõbe kulla suhtes alahinnatud, mis võib tähendada, et väärismetallide tõusutsüklis hakkame nägema väga kiiret hõbeda kallinemist.

Hõbedat võib nimetada steroididel kullaks – kui kulla hind tõuseb, siis hõbe liigub veel kiiremini üles. Kui kulla hind langeb, siis hõbe langeb sellest tavapäraselt tunduvalt järsemalt.

Mida näitab kulla ja hõbeda hinnasuhe?

Kulla ja hõbeda hinnasuhe näitab, mitme untsi hõbeda eest saab osta ühe untsi kulda. Kui kulla untsihind on näiteks 2000 eurot ning hõbeda untsihind on 20 eurot, siis on kulla ja hõbeda hinnsuhe 2000/20=100.

Kahe väärismetalli hinnasuhe on väga palju muutunud just viimase sajandi jooksul. Alates 1693. aastast on kulla ja hõbeda hinnasuhe kõikunud Longtermtrendsi andmetel 14,1 ja 128,7 vahel – seega on vahed olnud kümnekordsed. Ajaloo kõrgeima tasemeni (seni dokumenteeritud) tõusis kulla ja hõbeda hinnavahe vaid mõni aasta tagasi – 2020. aasta 18. märtsil jõudis see 128,7ni.

Praegu on kulla ja hõbeda hinnasuhe 88,6 juures, mis on ajalooliselt pigem väga kõrge tase. Sellest tasemest kõrgemal on suhe olnud viimase enam kui 300 aasta jooksul vaid kuuel aastal (aasta keskmist arvestades).

Kusjuures ajalooliselt pole nende kahe läikiva metalli hinnasuhe olnud sugugi nii suur. Longtermtrendis andmetest selgub, et aastatel 1693-1875 püsis suhe stabiilselt 14-17 vahemikus. Ajalooliselt ongi erinevates riikides olnud metallide hinnasuhe fikseeritud 10-20 juures. Näiteks Rooma impeeriums oli suur osa ajast kulla ja hõbeda hinnasuhe seatud 12:1 juurde.

Ajalooline suhe on reaalsusega rohkem kooskõlas

Ajalooline suhe tundub olevat mõlema metalli rariteetsusega rohkem kooskõlas. Jefferson Labi andmetel leidub maakoores iga kuumeetri kohta hõbedat 19 korda rohkem kui kulda. Kui vaadata maailma ajaloo jooksul kaevandatud kulda, siis ulatub see umbes 209 000 tonnini. Hõbedat on seevastu kaevandatud umbes 1,7 miljonit tonni.

Seega kaevandatud koguse osas saame kulla ja hõbeda suhteks 8,1. Siin ei ole arvestatud faktiga, et sisuliselt kogu kaevandatud kuld on veel alles, aga hõbeda puhul on umbes pool tööstuses ära kasutatud või on see läinud kaduma. Erinevalt kullast hõbe korrodeerub ning selle taaskasutamine (nt tööstuses) pole tihtipeale majanduslikult mõttekas. Seega maapealseid varusid arvestades saame suhteks umbes 4.

USA Geoloogia Instituudi andmetel on kaevandatavat kulda (kinnitatud varud, mille kaevandamine on majanduslikult mõttekas) järel umbes 52 000 tonni (2020. aasta andmed). Hõbeda puhul on see number 570 000 tonni. Maa-aluste kaevandavate varude puhul saame suhteks seega 11. Muidugi võivad need numbrid veel muutuda, sest tehnoloogiad arenevad ning väärismetallide hinnatõusu puhul võib suur osa varudest muutuda majanduslikult nii-öelda kaevandatavaks.

Mis juhtus eelmisel sajandil?

Kulla ja hõbeda hinnasuhe hakkas rohkem kõikuma 20. sajandi alguses, mil toimusid maailmasõjad ning riigid hakkasid kulla ja käibel oleva valuuta seoseid nõrgendama (kullaga ja hõbedaga tagatud valuutade kaotamine jms).

Viimase sajandi jooksul on toimunud kolm suuremat kulla ja hõbeda hinnasuhte tsüklit. 1900ndate alguses tõusis väärismetallide hinnasuhe enam kui 40ni, mis oli ajalooliselt pretsedenditu. Viimase sajandi jooksul on see suhtarv kaks korda langenud alla 20 taseme ehk ajaloolise tasemeni (1919, 1968).

Kusjuures hinnasuhte languse perioodiga on kaasnenud tavaliselt väärismetallide kiire hinnatõus ehk nende ostujõud on märkimisväärselt kasvanud. Oluline on ka märkida, et hõbeda hinnad on nendel perioodidel kasvanud tunduvalt kiiremini, mis peegeldubki kulla ja hõbeda hinnasuhte languses. Kui see suhe langeb näiteks 100 pealt 20 peale ja mõlemad väärismetallid on selle perioodi jooksul kallinenud, siis see tähendab, et hõbe on tõusnud kullast viis korda rohkem.

Praeguse taseme (89) juurest on väga palju langusruumi. See näitab, et hõbe on ajalooliste tasemetega võrreldes kulla suhtes alahinnatud.

Kui suured on tootmisnumbrid ning nõudlus ja pakkumine?

Vaatame ka seda, palju siis reaalselt kulda ja hõbedat iga-aastaselt toodetakse. Metals Focusi viimase hinnangu kohaselt toodeti 2022. aastal maailmas 3628 tonni kulda, hõbeda toodang ulatus aga 25 640 tonnini. Nende kahe suhteks saame 7,1.

Füüsilise kulla nõudlus tõusis 2022. aastal 18 protsenti, 4741 tonnini, mis on kõrgeim tase alates 2011. aastast. Enim aitas sellele kaasa keskpankade väga tugev nõudlus. Kulla pakkumine tõusis 2022. aastal 2 protsenti, 4755 tonnini. Seega oli füüsiline turg kerges ülejäägis.

Füüsilise hõbeda puhul on turg olnud aga juba kolm aastat tõsises puudujäägis, selgub Metals Focusi andmetest. 2022. aastal oli nõudlus 38 600 tonni, pakkumine jäi sellele aga viiendikuga alla, ulatudes 31 200 tonnini. Puudujääk on viimase kahe aasta jooksul olnud nii suur, et see katab ära kogu eelmise kümnendi jooksul tekkinud ülejäägi.

Hõbeda tööstuslik nõudlus kasvab plahvatuslikult

Hõbeda puhul on väga oluline märkida, et selle tööstuslik nõudlus moodustab kogunõudlusest peaaegu poole. Kulla puhul moodustab tööstuslik nõudlus vaid umbes 7 protsenti kogunõudlusest. Hõbedaturu suure puudujäägi üheks peamiseks põhjuseks ongi olnud tööstusliku nõudluse kiire kasv viimase kümnendi jooksul.

Sarnaselt kullale raha karakteristikuid omav hõbe on nafta järel enim erinevates toodetes kasutust leidev tooraine. Kui naftat kasutatakse umbes 30 000 erinevas tootes, siis hõbeda puhul on see number 10 000.

Kõige olulisem on märkida, et hõbedat on suures koguses vaja väga olulistes tulevikuvaldkondades, mis peegeldubki tööstusliku nõudluse kiires kasvus. Oma elektrijuhitavuse tõttu on hõbe võtmetähtsusega komponent elektroonikas ja elektril põhinevates seadmetes, mis moodustavad lõviosa tööstuse nõudlusest. See on oluline komponent elektriautodes, päikesepaneelides, isesõitvate autode sensorites ja kiipides, 5G tehnoloogias jpm.

Oxford Economics prognoosib, et hõbeda tööstuslik nõudlus tõuseb ajavahemikus 2023-2033 kokku 46 protsenti. See tähendab, et hõbeda tootmine peab järgnevatel aastatel järsult kasvama või on vaja hakata aina rohkem kasutama maapealseid varusid. New South Walesi teadlaste uuringus prognoositi, et päikesepaneelide tootjad tarbivad 2027. aastaks 20 protsenti hõbeda pakkumisest. Kui praegused trendid jätkuvad, siis 2050. aastaks kasutatakse päikesepaneelides nende hinnangul ära 85-98% praegustes globaalsetest hõbedareservidest.

Hõbedat võib oodata ees väga järsk hinnatõus

Seega kulla ja hõbeda suur erinevus on see, et kulda nähakse rohkem raha ja väärtuse säilitajana, mis kaitseb inflatsiooni vastu, hõbe on aina rohkem aga tööstuslik metall. Kuigi ka hõbe täidab väärtuse säilitaja rolli, sest seda on ajalooliselt kasutatud rahana ja sellel on olemas kõik raha omadused, siis kuld on viimase sajandi jooksul seda rolli tunduvalt stabiilsemalt ja paremini täitnud.

Sellegi poolest liiguvad kuld ja hõbe suures jaos tandemis – kui ühe hind tõuseb, siis kallineb ka teine ja vastupidi. Liikumiste ulatus on aga erinev. Hõbe kipub tõusutsüklites kiiremini tõusma kui kuld ning langustsüklites rohkem kukkuma.

Kulla fundamentaalne pilt annab alust arvata, et kuld on pikaajalises tõusutsüklis. Aga kui kulla hind tõuseb, siis on hõbe näidanud veelgi paremat minekut, andmed on selles osas väga selged. Akuutne puudujääk ja tööstuse nõudluse plahvatuslik kasv toetavad teesi, et kulla ja hõbeda hinnasuhe hakkab vähenema ehk hõbe kallineb järgmistel aastatel kullast tunduvalt kiiremini.

Hõbedasse investeerimine on täna lihtsam kui kunagi varem! Tutvu meie investeerimistoodete valikuga SIIN!