Täna sai 11-aastaseks mu tütar Fu Xinke, kelle ma 10 aastat tagasi Hiinast lapsendasin. Tänapäeval paljud temasarnased sünnini ei jõuagi... Vapustav, kuidas pilt kümnendiga muutub.
Mitme lapse poliitika sünnivalud Hiinas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud nädalal põikasin sisse tema kodulinna Chuzhousse Hiina idapoolses Anhui provintsis, et vaadata, kuidas käib ühe lapse poliitika (misläbi ta ilmselt mu tütreks sai) käsi provintsis, mis oli kunagi kuulus beebide välismaale eksportija.
Ajal mil Xinke sündis oli adopteeritute hulgas palju Anhui beebisid, kuid aastaks 2010 oli rahvusvaheliste adopteerimiste arv seal null. Ons Anhui välismaiste vanemate vajadusest välja kasvanud – või ei olegi enam üleliigseid beebisid?
Vastus puudutab enamat, kui lapsendamiste statistikat: Hiina suhtumine laste sünnitamisse on muutumas moel, mis võib demograafide sõnutsi mõjutada isegi Hiina majandusimet.
Et vastuseid leida, suundusin kohaliku pereplaneerimise büroo poole. Ja avastasin, et kõik ametnikud olid endale pika lõunapausi võtnud.
Kuid sealsamas kõrval seisis võõrastemaja, mis vastas mulle nende eest: üle 30 inimese olid kokku tulnud, et ilutulestikku teha ja pista pintslisse 60-sentimeetrine sünnipäevatort – tähistamaks üheaastase tütarlapse sünnipäeva.
10 aastat tagasi poleks tütre sünd küll nii suurt torti pälvinud. Sellistes traditsionaalsetes paikkondades oli vaja poisse, kes suguvõsa nime edasi kannaksid ja hiljem vanemate eest hoolitseksid. Kui esimesena sündis tütar, siis kannatati see kuidagi ära (maakohtades võisid põlluharijad ühe korra veel üritada, kui esimene oli naissoost). Aga teine pidi raudselt olema poiss.
Kui ka teine tütreks osutus, siis nähti ainsa võimalusena tavaliselt hülgamist (või midagi hullemat).
Tänapäeval on võimalusi rohkem. Nagu ütles üks Chuzhou valitsusametnik: «Kui sul juba piisavalt süüa on, siis sa oma last ära ei viska.» Ühesõnaga: inimestele on nüüd taskukohane oma tütred üles kasvatada.
Mõni maksab ära 2000-5000 jüaani (320-790 dollarit) ülemäärase lapse trahvi. Kes päris rikkad, käivad sünnitamas välismaal. Sündinuks Xinke täna, poleks teda võib-olla hüljatud.
On aga ka võikam võimalus. Sellesama restorani kõrval, kus tütrekese sünnipäeva peeti, reklaamitakse «poole raseduse aborte» tühise 360 jüaani (60 dollari) eest.
Soopõhine abort on ebaseaduslik – kuid laialtlevinud.
Valitsuse statistikast piisab: 2009. aastal Chuzhous sündinud esimeste laste poiste/tüdrukute suhe oli 105/100 – kuid kolmanda ja neljanda sünnituse puhul tõuseb näitaja ligi 300/100 peale.
Väga võimalik, et mu Xinke oligi teine või kolmas tütar. Tänapäeval võinuks tal jääda sündimata.
Sest nüüd näib, et pereplaneerjate ametit peavad ultrahelimasinad ja turg. Ja nii ongi üüratu pereplaneerimis-bürokraatia asunud oma kuvandit pesema: üleriigiliselt üritatakse kustutada kunagisi brutaalseid plakateid (nagu seda, mis pakkus silmust igale sundkorras steriliseeritud naisele, kes enesetappu plaanis. Ja teist, mis manitses inimesi kasvatama sigu ja mitte lapsi.)
Nii Xinke kodulinnas kui kõikjal Hiinas näib käivat ühe lapse poliitika «sees- ja välispidine» remont – just nüüd, kus paljud hiinlased väidavad, et see pole enam vajalik ega isegi mõistlik.
Sest nüüd, kus Xinke oma teismeliseiga alustab, on tema hülgamise lihtne põhjus – laste üliküllus – ehmatava kannapöörde sooritanud.
Hiinas on juba nüüd (või vähemalt õige pea) liiga palju vanu ja liiga vähe lapsi.
Hiljutise arvamusküsitluse valguses leidis vaid 16 protsenti linnanaistest, et abielu peamine eesmärk on lapsi saada. Shanghais, kus kodanikele kaks last on lubatud (kui mõlemad vanemad on üksiklapsed), soovivad seda vaid vähesed.
Paljud lükkavad laste saamise nii kaugele edasi, et Hiinas on nüüd 50 miljonit viljatut abielupaari – kes toidavad põrandaalust «emakoja üürimise» tööstust, mis hiljuti tekitas kõmu katseklaasi-kaheksandikega.
Veidral kombel on rikastele Hiina «sünnitusturistidele» USAs sündinud laste arv nüüd laias laastus sama, kui Ühendriikidesse imporditud hüljatute arv Fu Xinke sündimise päevil.
Vapustav, kuidas pilt kümnendiga muutub.
Copyright The Financial Times Limited 2012