Riigikontroll: omavalitsused peavad soojusmajanduses ohjad haarama ja survet suurendama

Greni katlamaja Lohkvas. Foto on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema

Riigikontrolli värske audit näitab, et keskvalitsuse seatud ambitsioonikate kliimaeesmärkide saavutamise poole liikumine ja vajalike ümberkorralduste tegemine eeldab suurte investeeringute tegemise vajaduse kõrval ka seda, et kohalikud omavalitsused oleksid soojusmajanduse arengu juhtimisel ja korraldamisel senisest initsiatiivikamad, teatas riigikontroll.

Eksperdid on riigi ette pannud viis võimalikku tulevikuteekonda, kuidas jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse soojus- ja jahutusmajanduseni.

Eri stsenaariumide puhul tuleb tehnoloogiatesse ja kaugkütte taristusse investeerida vähemalt 0,9 kuni 2,3 miljardit eurot, valikut eri kavade ja rahastamisskeemide vahel pole veel tehtud. Konkreetsed ootused omavalitsuste tegevusele seoses kliimaeesmärkidest tulenevate ümberkorraldustega soojusmajanduses ja õiguste-kohustuste jaotus vajavad läbirääkimist ja selgeid kokkuleppeid keskvalitsuse (kliimaministeeriumi) ning valdade-linnade vahel.

Praegune ebaühtlane info kaugküttetaristu seisukorra ja arenduseesmärkide kohta ei võimalda riigi tasandil saada ka head tervikpilti soojusmajanduse valdkonna investeeringuvajadustest, tõdeb riigikontroll. 

Eestis on ca 230 kaugkütte võrgupiirkonda, millest 61protenti on erasektori teenindada. Kaugkütte taristut on viimasel kümnendil oluliselt ajakohastatud, paranenud on teenuse kvaliteet ja vähenenud probleemide hulk, mille lahendamisega peab omavalitsus operatiivselt tegelema.

Soojuse tootmises on mindud üle paljuski taastuvatele energiaallikatele – enamikus võrgupiirkondades (ca 73 protenti) kasutatakse soojuse tootmisel põhikütusena praegu juba taastuvaid allikaid. Samas on veel jäänud piirkondi, kus kogu vajaminev soojus saadakse fossiilsetest kütustest (nt maagaas, põlevkiviõli). Tarbijate arv nendes piirkondades on siiski pigem väike – alla 10 protsendi tarbijate koguarvust.

Nii keskkonnamõju kui ka soojuse hinna mõttes on samuti oluline, et toodetud soojuse ülekandmisel tarbijateni oleks soojuskadu võimalikult väike. See aga eeldab soojuspidavaid ja optimaalse läbilaskevõimega trasse, samuti soojuse vastuvõtuks sobivaid tehnilisi lahendusi. Võrgupiirkondades on trasse kokku ca 1700 km jagu, võrk on välja ehitatud enamjaolt nõukogude ajal ning kuigi taristusse on tehtud olulises mahus investeeringuid, vajab osa trasse jätkuvalt ajakohastamist – renoveerimata on umbes 30 protsenti ehk ligi 500 kilomeetrit.

Omavalitsused survet ei avalda

Omavalitsused saavad katlamajade ja trasside ajakohastamist mõjutada teenusepakkujale pandud arenduskohustuse kaudu, mis on omavalitsuse määrata. Audit näitas aga, et auditeeritud omavalitsustes olid arendamiskohustused sageli sõnastatud nii üldiselt, et reaalset survet taristu arendamiseks sellest ei teki. Kuigi kohalikud omavalitsused peaks ise olema initsiatiivikad, et nende territooriumil elavatel inimestel oleks soojus kättesaadav võimalikult hea hinnaga, keskkonnasõbralikest allikatest ning võimalikult väikeste trassikadudega, on sellesuunalisi arendusi tegema nüginud pigem keskvalitsus valdkonda suunatud eurorahaga (2014.–2020. aastal toetati 231 taristuprojekti ligikaudu 62 miljoni euroga) ja Konkurentsiamet oma tegevusega soojuse hinna kujundamisel.

Riigikontroll pani samuti tähele, et valdkonna arendamisel annab omavalitsustes tooni projektipõhine käitumine. Seda ilmestab näiteks fakt, et kuigi riigi toetusraha eest koostati 7–8 aastat tagasi pea kõikides omavalitsustes valdkonna arendusplaanid (soojusmajanduse arengukavad), on need praeguseks sageli aegunud ja omal käel on neid ajakohastanud vaid vähesed. Ajakohast ülevaadet kaugküttetaristu praegusest seisust ja arenduseesmärkidest omavalitsuse arengudokumentidest seetõttu enamasti ei leia. Ühtlasi tähendab see, et ka riigil ei ole võimalik saada tervikpilti valdkonna investeeringuvajadustest.

Tihtipeale ei ole teenuse­osutajatelt tavaks koguda infot, mis võimaldaks omavalitsusel saada soojusmajanduse olukorrast ja probleemidest perioodiliselt teavet. Toimub jooksev juhtumipõhine infovahetus, näiteks kui on suuremaid tõrkeid teenuses või kui planeeritakse omavalitsustes arendustegevusi, mis puudutavad ka soojustrasse. Positiivseks näiteks on Tallinn, kus suurimas võrgupiirkonnas esitatakse teenuseosutajaga sõlmitud taristu rendilepingu järgi linnale igal aastal põhjalik arenguaruanne (katlamajade kaupa toodang, müük, soojuskaod, lisaks investeeringute kava, kokkulepitud teenustasemetele vastavus jms).

Soojusmajanduse arengut riigi tasandil koordineeriva kliima­ministeeriumi arvates peaks omavalitsused olema oma ülesannete täitmisel aktiivsemad, kuid ministeeriumil ei ole veel selget plaani, kuidas seda saavutada.

Investeeringuteks on tarvis miljardeid eurosid

Hiljuti valmis ministeeriumi tellimusel tulevikustsenaariumite analüüs selle kohta, kuidas jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse soojus- ja jahutusmajanduseni. Eksperdid on riigi ette pannud viis võimalikku tulevikuteekonda, kuidas jõuda aastaks 2050 süsinikuneutraalse soojus- ja jahutusmajanduseni.

Investeeringute ligikaudset vajadust on hinnatud neist neljal juhul. Kui valida süsteemide elektrifitseerimine (lokaalses või kaugküttevõrgus vee soojaks saamiseks kasutatakse elektril töötavaid lahendusi), tuleks tehnoloogiatesse ja kaugkütte taristusse investeerida ligikaudu 2,3 miljardit eurot, kaugkütte n-ö võimendatud arendamise puhul (kaugküte on põhiline) tuleks ekspertide arvates arvestada väljaminekuga suurusjärgus ca 2 miljardit (sh pool sellest taristusse). Lokaalsete küttelahenduste eelisarendamise puhul on vastav summa ca 1,3 miljardit ja tehnoloogianeutraalsete lahenduste (s.o eri lähenemisi kombineeriv stsenaarium) korral ca 1,2 miljardit eurot. Ka seniste tehnoloogiliste lahendustega jätkamise korral oleks vaja investeerida vähemalt 0,9 miljardit eurot. Valikut eri kavade ja ka rahastamisskeemide vahel pole veel tehtud.

Analüüsi koostajad peavad eesmärgi saavutamise üheks eelduseks omavalitsuste rolli tugevdamist selgemate juhiste andmise, finantseerimise ja administratiivse toe kaudu. Selle käigus on Riigikontrolli arvates oluline sõnastada üleriigilisi kliimaeesmärke arvestades konkreetsed ootused ka omavalitsuste rollile ning vaadata koos sellega üle omavalitsuste ülesanded ja võimalused oodatavat rolli täita.

Eraldi tähelepanu vajab soojusettevõtja arenduskohustus. Tuleb kriitiliselt hinnata, millised on omavalitsuse võimalused arengut suunata, arvestades väljakujunenud taristu omandisuhteid (pea pooltes piirkondades kuulub taristu eraettevõtjale). Samuti tuleb arvestada asjaolu, et arendussurve tekib ka soojuse piirhinna kujunduse kaudu, mis on Konkurentsiameti pädevuses. Kui arenduskohustuse määratlemine jääb ka edaspidi omavalitsuste ülesandeks, tuleks minimaalse lahendusena anda praktilisi suuniseid, kuidas omavalitsustes arenduskohusust sisustada.

Riigikontroll tegi eelnevaga seoses soovitusi kliimaministrile, kes lubas nendest riikliku energiamajanduse arengukava (aastani 2035) koostamisel ka juhinduda.