Siim Iimre ⟩ Elektrituru probleem: me näeme aeg-ajalt, kui odav elekter olla võiks

Elektrituru keskmised hinnad Euroopas 2023. a. Foto: Erakogu

Kas elektrituru probleem pole mitte see, et näeme aeg-ajalt, kui odav elekter olla võib, ja sellest tekib ootus, et see peaks kogu aeg just nii odav olema ja iga kord, kui see maksab rohkem, kui on meie ootus, oleme kuidagi pettunud, leiab energeetikaekspert Siim Iimre.

Tegelikult on elektri, kaugkütte, kraanivee või mis iganes muutuva nõudlusega kauba viimase ühiku tootmine suhteliselt kallim, kui nende ühikute, mida on vaja toota pidevalt. Lihtsalt teiste kaupadega me ei näe seda nii vahetult kui elektrituru puhul.

See on nii olnud läbi ajaloo ja ilmselt ka nõukogude ajal, lihtsalt hinnastamine oli teine, mistõttu tarbija seda päris hinda vahetult ei näinud. Piltlikult öeldes maksti odava tootmisperioodi ajal üle, et nõudluse kasvamiseks vajalik ressurss oleks olemas ja juba hinnas sees.

Ükskõik mis kauba/teenuse puhul, kui seda ei saa hoiustada, on viimase ühiku tootmiseks vajaliku ressursi ülalpidamine väga kallis. Elekter on ilmselt suurtes kogustes kõige keerulisemalt hoiustatav «kaup» üldse, mistõttu järsu kõrge nõudluse katmiseks on kindlasti vaja üleval pidada elektrijaamu, mida üliharva vaja läheb. Kui seda ei tehtaks, kustuksid tuled sootuks.

Seetõttu on elektri hinnavolatiilsus ka suhteliselt kõrgem kui teiste kaupade oma. Samal põhjusel läheb elektri hind aeg-ajalt ka üle mõistuse odavaks või isegi negatiivseks, sest konkurentsi raames tahetakse oma toodetud kaubast lahti saada, sest hoiustada seda ei saa.

Kui meil oleks rohkem odavat ja stabiilset tootmist, oleks ju kogu aeg pööraselt odav!? Vastus on «EI» – probleem tuleneb sellest, et nõudlus ei ole konstantne. Endiselt, kui lattu toota ei saa, pead püsti panema mis iganes tootmise, mis saab väga vähe töötunde, mistõttu selle hind väheste toodetud ühikute kohta on ikkagi kõrge!

Kui me tarbiksime suvel-talvel, palava ilma või pakasega, pimedas või valges sama palju elektrit, siis jah, stabiilne oleks odav! Päriselus me seda ei tee, mistõttu tekib ALATI vajadus hoida püsti viimase ühiku tootmiseks vajaliku tootmise või salvestusvõimsust. Ehk elektri hulgiturul on aegade lõpuni kõikuv hind – sest see lihtsalt peegeldab elektri tootmise hinda erineva nõudlusega perioodidel.

Aga äkki teadmatus ongi õndsus... Loo taustaks olev pilt näitab, et 2023. aastal oli Eesti aastane elektrihind 29 Euroopa riigist odavuselt seitsmes. Ehk kõige selle kisa taustal polegi kõige hullem olnud.

See aga ei tähenda, et tarbijal ei võiks olla stabiilne hind «nagu vanasti». Täna on igaühel vaba voli valida endale meelepärase müüja kindla hinna ja sobiva pikkusega elektrileping, alates kuuest kuust kuni seitsme aastani ette. Probleem lihtsalt on selles, et tänu avatud elektriturule näeme aeg ajalt, kui odav elekter näiliselt «olla võiks» ja unistame, et me seda viimast ühikut kinni maksma ei pea... aga lõpuks ikka peame! Fikseeritud paketiga maksad aja jooksul, börsipaketil olles maksad siis, kui tarbid sellel kallil ajal.

Siin ma aga jõudsin enda mõttega algusesse tagasi, et hinnasignaal annab sellele börsipaketil olijale VÕIMALUSE mitte sellel tunnil nii palju tarbida. Seekaudu on tal võimalus vähendada enda tarbimist ja kulu sellel kalendrikuul. Pikas plaanis tegelikult vähendab tarbimise vähendaja ka kogu ühiskonna kulu, läbi väiksema vajaduse selle viimase tootmisvõimsuse ühiku ülevalpidamiseks.

Mistõttu elektrituru hind ikkagi peaks olema avalik, vähemalt seda näha soovijatele. Kui me hinda avalikult ei näeks, oleks ehk närvirahu kõigil rohkem, aga tegelikult maksaksime salaja rohkem.

Aga äkki teadmatus ongi õndsus... Taustaks pilt, mis näitab, et 2023. aastal oli Eesti aastane elektrihind 29 Euroopa riigist odavuselt seitsmes. Ehk kõige selle kisa taustal polegi kõige hullem olnud.