Euro 25: ühtsuse väärtusest muutuvas maailmas

Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel ( vasakult), Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde ja eurorühma esimees Paschal Donohoe. Foto: Etienne Ansotte, Daina le Lardic, Julian Puumalainen, Justin Jin, EU, Euroopa Keskpank

Ühinenud Euroopa alusidee on alati olnud leida ühiselt lahendused probleemidele, mida riigid eraldiseisvana lahendada ei suuda. Pärast teist maailmasõda mõistsid visionääridest juhid, et ainus võimalus rahu kindlustamiseks meie kontinendil on ühendada meie majandusruumid. Oli selge, et aja jooksul vajab ühinenud Euroopa ühisraha, mille abil saaks selle rahudividendiga loodud majanduslikku kasu maksimaalselt ära kasutada.

1980ndate lõpus, kui Euroopa astus edasisi samme ühtse turu süvendamiseks, sai ühisraha unistusest konkreetne projekt. 25 aastat tagasi – 1. jaanuaril 1999 – sai sellest projektist tegelikkus. Tänaseks on euro meie igapäevaelu lahutamatu osa, mis tagab meile lihtsuse, stabiilsuse ja suveräänsuse.

See on hõlbustanud Euroopa kodanike elu, sest on lihtne võrrelda hindu, kaubelda ja reisida. Euro on toonud meile stabiilsuse, kaitstes majanduskasvu ja töökohti nii mõnegi kriisi ajal. Maailmas tähtsuselt teise vääringu emiteerimine on andnud meile ebastabiilses maailmas suurema suveräänsuse. Seega ei ole üllatav, et alates selle loomisest on euroala liikmete arv kasvanud 11 riigilt 20 riigile.

Aastate jooksul oleme silmitsi seisnud märkimisväärsete väljakutsetega, sealhulgas küsimusega, mis saab eurost tulevikus. Siiski oleme iga kord leidnud õiged vastused. Näiteks reageerisime ülemaailmsele finantskriisile ja riigivõlakriisile, kehtestades kaitsemeetmetena pangandusjärelevalve ja kriisilahenduse ühtse süsteemi ning Euroopa stabiilsusmehhanismi. Nüüdseks on euroala kodanike toetus ühisrahale rekordtaseme lähedal.

Meie töö ei ole siiski veel lõppenud. Seisame silmitsi uute väljakutsetega, millega riigid ei saa üksi toime tulla, ning inimesed vaatavad vastuseid otsides Euroopa poole.

Meie silme ees on kasvavad geopoliitilised pinged, eelkõige Venemaa ebaseaduslik sõda Ukraina vastu, mis nõuab julgeid kollektiivseid otsuseid. Oleme vastamisi kiireneva kliimakriisiga, mille saame päriselt lahendada ainult üheskoos: süsinikdioksiidi heide ei tunne piire. Samuti tuleb meil lahendada meie konkurentsivõimet ohustavad enneolematud väljakutsed, mis tulenevad maailma muudes piirkondades aetavast energia- ja tööstuspoliitikast.

See tähendab, et sellised teemad nagu kaitsevõime ning rohe- ja digipööre on muutunud ühist huvi pakkuvateks pakilisteks küsimusteks. Sama kehtib ka selle kohta, kuidas rahastame ulatuslikke investeeringuid, mida on vaja süsinikdioksiidi heite vähendamiseks majanduses, tarneahelate turvalisemaks muutmiseks ja tehnoloogia uuendamiseks. Euroopa Liidus tuleb ainuüksi rohepöördeks teha kuni 2030. aastani igal aastal 620 miljardi euro ulatuses investeeringuid.

Lahendustes peame ära kasutama seda haaret, mida võimaldab Euroopa-ülene koostöö. Tuleb luua kogu kontinenti hõlmav tõeline kapitaliturgude liit, et kaasata erasektori rahalisi vahendeid. Tuleb kasutada Euroopa vahendeid ja meetmeid meie konkurentsivõime ja turvalisuse suurendamiseks, näiteks kindlustades olemasolevaid struktuure uuendatud eelarve-eeskirjade ja tugevama pangandusliidu kaudu. Samuti peame tooma oma ühisraha digiajastusse, luues alused sularaha täiendava digitaalse euro võimalikuks kasutuselevõtuks.

Ajal, mil ELiga on ühinemas mitu uut riiki, peame säilitama suutlikkuse otsustavalt tegutseda. Laienemine ja süvenemine ei välista teineteist, aga laienemine võib nõuda muudatuste tegemist ELi toimimise korralduses.

Euroopa inimesed teavad, et maailm on muutumas ja nad mõistavad, et tugevus peitub ühtsuses. Umbes kaks kolmandikku eurooplastest on veendunud, et EL on stabiilsuse kants. Näidakem siis neile, et Euroopa suudab neid muudatusi kujundada ja kodanike ootustele vastata.

See nõuab ambitsioonikust ja visadust ehk täpselt neid omadusi, mida kehastasid endas need, kes panid aluse Euroopa lõimumisele. Samuti tuleb meil tunnistada, et kõiki eesmärke ei ole võimalik korraga saavutada. Euroopa lõimumisest saadud õppetunnid on näidanud, et peame astuma meie ees seisvaid samme ajahetkel, mil see on võimalik. Ülejäänud sammud järgnevad siis, kui aeg on küps.

Nagu on öelnud Prantsuse kirjanik Anatole France: «Et saavutada suuri asju, ei piisa vaid tegutsemisest, vaid tuleb ka unistada; ei piisa vaid planeerimisest, vaid tuleb ka uskuda.»

Euro esimesed 25 aastat on näidanud, kui edukas võib olla üks unistus. Kui aga maailm meie ümber muutub, on meie teod need, mis tõestavad, et ühinenud Euroopa suudab anda vastused, mida vajavad eurooplased ja maailm.

Blogiartikkel on avaldatud arvamusloona kõigi 20 euroala riigi meediaväljaannetes.