Jüri Laurson: säästulamp võib olla ka ohtlik

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Hõõglampi kasutatakse tänapäeval laialdaselt, sest selle valmistamine ja kasutamine on suhteliselt lihtne ja odav, see on töökindel, süttib hetkega ega karda sagedast sisse-väljalülitamist, on tundetu ümbruse temperatuuri suhtes, tööiga on tavaliselt 1000–1500 tundi, purunemisel ei eralda see inimesele ohtlikke mürgiseid elavhõbedaaure jne.

Hõõglambis muutub valguseks 5–10 protsenti, ülejäänud soojuseks. Soojust on meil põhjapiirkonnas hädasti vaja. Lõuna-Euroopas, kus ilmastik on soojem, võib lambist eralduvat soojust nimetada raiskamiseks. Läbipõlenud hõõglambi heaks omaduseks on veel see, et seda on lihtne utiliseerida.

Praegu maksab hõõglamp kauplustes keskmiselt 0,6 eurot tükk Euroopa Liidu direktiiv määratleb tarbija huvides lampidele kvaliteedinõuded. Vaatamata meil põhjamaades kasutatavate hõõglampide sobivatele omadustele – valguse ja soojuse koostootmisele – on Euroopa Liidu nõue paari aasta pärast nende tootmine lõpetada. Tuleb välja, et hõõglambi häid omadusi ei osata hinnata.

Juba aastaid müüakse ja reklaamitakse kauplustes säästulampe. Säästulamp on hõõglambist kallim ega talu sagedast sisse-väljalülitamist, sest see vähendab lambi tööiga tublisti. Lambi ostjale jääb arusaamatuks, miks tootja püüab teda eksitada, kui märgib pakendile kasutamisjuhendis palja silmaga vaevalt loetavas kirjas säästulambi tööeaks näiteks 8000 tundi, mis on küll kaheksa korda rohkem kui hõõglambil, kuid seda juhul, kui säästulampi kasutatakse keskmiselt kuni kolm tundi päevas. Kahjuks on meil sügisel ja talvel vaja lambivalgust kasutada kaheksa-üheksa tundi, välisvalgustuseks isegi rohkem.

Ostsin eelmise aasta lõpul õues kasutamiseks kaks säästulampi Mini Globe 11 W 2700K 220–240 V, kusjuures mõlemad põlesid ööpäevas keskmiselt 16 tundi ja põlesidki läbi kuu ajaga.

Elektrienergia üha tõusev hind sunnib meid elektrit säästlikumalt kasutama, kuid kust kasutaja teab, palju tegelikult säästulamp säästabki elektrit, sest lambile on kirjutatud peale ainult aktiivvõimsus, märkimata on jäetud lambi genereeritav reaktiivvõimsus, millega kokkuvõttes risustab tarbija elektrivõrku, sellele lisanduvad kaod alajaamades ja ülekandeliinides?

Säästulambi turuletulekul ei ole inimestele põhjalikumalt ja erapooletult selgitatud, kui suur on säästulampide kahjulik mõju inimese tervisele ja keskkonnale. Teada on, et iga säästulamp sisaldab tilgakese elavhõbedat, mille aurud purunedes ruumi paiskuvad ja inimese tervist rikuvad. Läbipõlenud säästulamp tuleb viia kauplusse tagasi või ohtlike jäätmete kogumispunktidesse, kuid teadmata on, kui palju neist tegelikult sinna on jõudnud.

Võib-olla ükskord, kui keskkonnakaitsjad tulevikus märkavad, et loodus on elavhõbedast saastatud, on hilja kisada, sest säästuhulluses oleme luminofoorlampide kasutamisega keskkonnale ja inimeste tervisele juba korvamatut kahju tekitanud.

Kokkuvõetult jääb arusaamatuks, miks Euroopa Liit keelustab ära alternatiivid (hõõglambid ja halogeenlambid), kui sunnib oma liikmesriikidele jõuliselt peale säästulampe, mis reostavad keskkonda, kahjustavad inimeste tervist ning võivad tekitada elektrivõrkudele ulatuslikku kahju.

Arvan, et hõõglampide tootmine peaks kestma seni, kuni jõutakse välja töötada üks korralik vastupidav, ohutu, keskkonda mittesaastav, hinnalt kõigile kättesaadav elektrilamp, nagu on enneaegselt surmaotsuse saanud ja meid 130 aastat soojalt valgustanud hõõglamp.