/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2023/12/15/15782015t1h7601.jpg)
Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina sõnul on Tallinna osakaal Eesti majanduses tasapisi vähenemas, kusjuures kahanenud on pealinna osakaal nii Eesti kogumajanduses kui ka SKT arvestuses elaniku kohta.
Eelmisel aastal toodeti Harju maakonnas ligi 60 protsenti, sealhulgas Tallinnas ligi 48 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), kusjuures mõlema osakaal on koroonakriisi järgsetel aastatel kiiresti vähenenud. Tallinna osakaalu langustrend on olnud pikaajalisem.
Suurima mõjuga on juba pikemat aega Tartu maakonna osakaalu tõus – eelmisel aastal oli selle osakaal Eesti majandusest ligi 12 protsenti, sealhulgas oli Tartu linnas loodud SKT osakaal kaheksa protsenti.
Samas on näiteks Lääne ja Saare maakonna osakaal viimase kümne aastaga vähenenud. Läänemaa kaotas 2017. aasta haldusreformiga kõige rohkem oma elanikkonnast, mis vähendas ka nende SKT-d, märkis Mertsina.
Kui võrrelda Tallinnas loodud SKT osatähtsust kogumajanduses lähiriikide pealinnadega, siis näiteks Riia osakaal on ligi 53 protsenti, Vilniusel 42 protsenti ja Stockholmil vaid 33 protsenti riigi SKTst. Helsingi suurlinna piirkonna SKT osakaal on 35 protsenti.
Harjumaa suur kukkumine
Mertsina sõnul ei ole vähenenud mitte ainult Harju maakonna ja Tallinna osakaal Eesti kogumajanduses, vaid ka nende SKT elaniku kohta. Eelmisel aastal oli Harju maakonnas loodud SKT elaniku kohta ligi 30 protsenti ja Tallinnas 46 protsenti üle Eesti keskmise, kusjuures kümme aastat tagasi olid need vastavalt 47 ja 69 protsenti.
«Selline suur kukkumine on toimunud koos teiste maakondade osakaalu tõusuga. Kõige enam on kümne aastaga suurenenud SKT elaniku kohta Jõgeva, Rapla, Tartu ja Viljandi maakonnas,» märkis Mertsina.
Maakondade järjestuses järgnes eelmisel aastal Harjule jätkuvalt pika vahega Tartu maakonnas elaniku kohta loodud SKT. Kõige madalam oli see näitaja aga Põlva maakonnas – 54 protsenti Eesti keskmisest. Nii nagu Põlva maakonna puhul, on ka teiste maakondade erinevus Harjuga viimase kümne aastaga vähenenud. Küll aga on see vahe ikkagi väga suur.
Maakondade järjestuse keskmise palga järgi määrab Mertsina sõnul osaliselt ära nende SKT suurus elaniku kohta. Mida rohkem lisandväärtust inimese kohta luuakse, seda kõrgemat palka peaksid ettevõtted saama ka maksta, selgitas Mertsina. «Tõepoolest, nelja suurema palgaga maakondades – Harju, Tartu, Järva ja Viljandi – on SKT elaniku kohta Eesti suurim. Palgavõrdluse lõpus olevas Valga maakonnas on aga üks väikseim SKT elaniku kohta. Samas, ülejäänud maakondades see seos väga tugev ei ole,» lisas ta.
Kuna maakondades loodud SKT on väga väike, siis võivad nende võrdlust mõjutada vähestes ettevõtetes loodud lisandväärtus ja makstud palk. Samuti mõjutab nende palgataset tõmbekeskuste lähedus, ütles Mertsina.
Eelmisel aastal vähenes Eesti SKT püsivhindades 0,5 protsenti, kuid piirkonniti oli pilt väga erinev. «Kuna piirkondade tulemusi on üksikutel aastatel mõjutanud tugev baasiefekt, siis on parem vaadata piirkondi veidi pikemas vaates. Viie aasta keskmisena on kiireimat kasvu näidanud Lõuna-Eesti ehk Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond, kõige aeglasemat aga Harju maakond. Kui 2018–2022. aastatel kasvas Eesti SKT keskmiselt 2,7 protsenti, siis Lõuna-Eesti piirkonnas suurenes majandus 4,9 protsenti ja Harju maakonnas kaks protsenti,» lisas Mertsina.