REPORTAAŽ ⟩ Palju kallist jõulurõõmu Raekoja platsil
9. detsember 2023, 00:01
/nginx/o/2023/12/08/15770862t1h43d5.jpg)
Jõulud on andmise aeg. Mõnikord tähendab see seda, et tuleb anda raha. Raha kaupmeestele, keda te enamasti isegi ei tunne, kuid see-eest mõnevõrra rohkem kui aastal 2022.
Fotograaf Taavi, kellel on Tallinna Raekoja platsi jõuluturgude pildistamises juba suur kogemus, ütleb, et enamik hindu on võrreldes mullusega tõusnud euro või kaks. Sherlock Holmes märkaks ka paranduslapakaid hinnasiltidel.
Ajad, mil eesti rahvas raiskas ärimees Indrek Kasela meelehärmiks oma palgaraha kolmeeurostele latedele, on õnneks möödas. Vähemasti Tallinna iidses vanalinnas Raekoja platsil. Kõige tavalisem kohv maksab nüüd neli eurot, latte aga 4.50. Väikse hõõgveini keskmiseks hinnaks paistab olevat 7 eurot, toote «kaneeli-apelsini rummipunš 14%» võib saada kätte isegi 6 euroga ning šokolaadiga kaetud pärmisaiakese eest küsitakse 5 euroraha. Kõlab tilisev muusika, mida jõulude ajal ikka kuulama harjutud. See loob illusiooni, et ajad ei muutu, toob südamesse helge lapsepõlvetunde.
Kallis pant ja soe jook
Tagasi leti äärde. Tallinnas mõeldakse sedavõrd roheliselt, et Raekoja platsil kuuma joogi soovija peab lisaks joogile kaks eurot panti maksma ka topsi eest, mille saab küll tagasi, kui tops tagasi tuua. Üldiselt tunduvad kaupmehed pandisüsteemiga väga rahul olevat ning kirjeldavad meeleldi, kui halb oli see, kui vanasti topsid mööda vanalinna laiali loobiti. Võib-olla on rahulolus oma osa selles, et taara toob tagasi enamik kliente, kuid sugugi mitte kõik. Topsid on nii suureks teemaks, et neid saab («koos kaanega») ühest putkast koguni osta – hind vaid 6 eurot. Huvilisi ei paista antud hetkel küll olevat ning mõõdukas publikumenu paistis olevat ka kioskil «Lõhu taldrikuid», kus viie euro eest oli võimalik püüda pallidega purustada latri tagaseina külge kinnitatud keraamikat ja võita nii suur kaisukaru «I love you». Atraktsiooni valvanud gootipärase välimusega neiu selgitas üle haigutava keelebarjääri, et mängu eesmärk on purustada taldrikuid, kuid seda, kui palju taldrikuid ühes päevas ära lõhutakse, ta öelda ei osanud. Jäi mulje, et ta polnud taldrikutelõhkumisele maailma kõige suurem apologeet, kuid võib-olla tuli see emotsioonitus kibedast külmast.
See-eest vuristavad platsil rõõmsalt ringiratast miniatuursed karussellid. Neid on kolm: üks orgi otsa aetud hobustega, mis rütmiliselt aina tõusevad ja langevad, ning teine fantaasiaküllase punase lendava elevandi ja Air Kadriorg nime kandva väikse propellerlennukiga, millesse parajasti üht mittevastuvaidlevat last istuma paigutatakse. Iga karusselli kõrval trotsib külma operaator, kelle ülesandeks on kasseerida ka raha – 5 eurot sõidu eest
Kolmas jõulukarussell – mis suvisel ajal suudab eriliste modifikatsioonideta kindlasti toimida ka jaanikarussellina – kujutab alla tilpnevaid kollaseid toolikesi ning kannab asjakohast nime «Ketid». Ka «Kettidega» sõitmise eest küsitakse 5 eurot ning huvilisi ei paista väga olevat. Seega tiirlevad «Ketid» niisama, lihtsalt tuulde.
Nappi, otsekohest ja naturalistlikku stiili viljeleb üks vorstikiosk, mille odavaim toode kannab nime «Pulgad». «Pulk» kujutab endast väikest ja joogikõrrest veidi jämedamat vinnutatud vorstikest, mis maksab täpselt ühe euro ning on ilmselt kõige odavam saadaolev toode kõrvu üheeuroste Hiina õnneküpsistega, mida saab osta kodutute kasside toetuseks. On raske ennustada, kumb oleks olnud maitsvam, kuid erinevalt vorstist võib õnneküpsises peituda näiteks apokrüüfne Hiina tarkus, et kui näed kõvasti vaeva, siis hakkab ka rahaline seis paranema. Hiinas olid toodetud ka pehmed mänguasjad, mida võib osta kioskist «Käsitöö mänguasjad». Kui müüjalt selle võimaliku vastuolu kohta täiendavat infot palusin, vastas ta seletamisest justkui kohe väsinuna, et kiosk müüb nii käsitööd kui ka mänguasju. Tõepoolest, keraamikat oli. Ühes teises kioskis pakuti vaimukaid naisterahva rinnapartiid meenutavaid napsuklaase ja muidugi oli omal kohal iidne Eesti toode merevaik. Paljud Raekoja platsil kauplejad näisid olevat karmi põhjalasse sõitnud jõulurõõmu tekitama lõunapoolsematest Euroopa maadest. «Pozharsky,» hüüatab näiteks üks putkadest ja see kõlab rõõmsalt ning eksootiliselt.
Raha saab ära anda
Pole tõsi, et Raekoja platsil mõeldaks vaid raha teenimisele. Näiteks Lions Internationali putkas saab raha turvaliselt – miskipärast rõhutatakse just protseduuri ohutust – noorte haridustee jätkamiseks lihtsalt ära anda, vist isegi QR-koodi abil, jõulutaadi pisikesse majja sisse astumine on aga täiesti tasuta. Nagu selgitas kõiketeadev fotograaf Taavi, on jõuluvanasid kaks ning neist pisut noorem on sõnakam kui tema staažikam kolleeg. Väga pikka juttu enne pildistamist peeglist hoolikalt nina õiges kohas olekut kontrollinud taat ei ajanud, kuid tema soojadesse labakutesse peitunud töökad käed jagasid kuudist väljujaile äramineku puhul kommi, milleks osutus allakirjutanu puhul olema vadakupulbrit, nisujahu, palmiõli ja vanilliini sisaldav energiabatoonike. Ma pole seda veel ära söönud, kuid olen kindel, et jõuluvana kingitus on väga maitsev. Kuudi ukse taga oli huvilistest peaaegu pidevalt järjekord.
Veel positiivsest: jõuluturule pole piletit. Aeg-ajalt – mitte küll iga päev – leiavad laval aset tasuta etteasted (rahvatantsurühm Lepalind, rahvakunstiselts Leigarid, laulustuudio Lõoke, linnapea Mihhail Kõlvart (KE) jne). Muul ajal on tasuta suurte kuldsete keradega kaunistatud kuuse imetlemine – lisaks ehetele katavad puud jõuluvanale (venekeelsete pöördujate puhul Ded Morozile) adresseeritud kirjad. Üks neist, võibolla pisut vanema lapse kirjutatud, hüüatab tavapärasemate raha- ja tervisesoovide kõrval ka «Kaja Siberisse». Samas tuleb märkida, et tänavune kuusk oli märksa madalam kui harjumuspärane, kuid kui Tallinn on äsja investeerinud kolm miljonit eurot 4000 külastajaga rohemessi korraldamiseks, siis on arusaadav, et kusagilt tuleb kärpida.
Samas pole kokku hoitud väikeste kuuskedega ja koguni kaskedega, mis oma raagus olekus vehivad taeva poole tusaselt nagu luuad. Ühes taolises improviseeritud võserikus luurab üsna restoran Troika läheduses ka välikemps. Kes soovib korralikumalt süüa või vähemasti korralikumalt kulutada, ei pea end siiski Troikasse kõndimisega vaevama. Näiteks tüki hirveliha kartulite ja hapukapsastega võib kohe platsil saada kioskist kätte 20 euroga, ahjuvorsti hinnaks on 17 eurot ning verivorst – Eesti rahvustoit, mida eelarvamuslikud välismaalased tunnevad nime all very worst – on saadaval 14 euroga. Kellel nii palju raha pole, võib 9 euro eest saada portsjoni pelmeene, mis kössitavad sööjaid oodates ehmununa suurel praepannil.
Ajapikku – eriti siis, kui mitte raatsida end kosutada piisavas koguses kuumade söökide ja jookidega, nagu oleks ette nähtud – hakkab platsil külm. Isegi väärikal jõehobusammul paradeerivail Soome turistidel hakkab külm, nad kurdavad selle üle isekeskis ja otsustavad minna kuhugi sisse («sisätiloihin»). Üle platsi kaigub kõlareist aga ammune peohitt «Everybody‘s free to feel good». Kui mõelda, siis on kõik ju hästi, progresseeruvalt parem – näiteks polnud jõuluturule tänavu toodud kannatama põhjapõtru. Väikseid põhjusi õnnelik olla leiab kõikjalt, kuhu vaatad.