Miks jagatakse spordis võitjatele just kuldmedaleid?

Olümpiavõitja Kristiina Šmigun-Vähi 2006. aasta Torino taliolümpiamängudel, kust tal õnnestus koju tuua lausa kaks kuldmedalit: 10 km klassikastiilis ja suusavahetusega sõidus. Foto: Raigo Pajula

On iseenesestmõistetav, et olümpiavõitja saab kaela kuldmedali ja maailmameister tõstab pea kohale kuldse karika. Ka veteranid ja muud kangelased saavad reeglina austusavaldusena rinda kuldsed teenetemärgid. Muud vaatepilti oleks tänapäeval üsna keeruline ette kujutada, kuid tegelikult pole võitjate auhind mitte alati olnud kuld.

Esimeste kaasaegsete olümpiamängude medalid: esikoht pälvis hõbeda ning teine koht pronksi. Foto: Losanna Olümpiamuuseum / Wikipedia

Antiik-Kreeka olümpiavõitjad pärjati oliiviokstega, mis olid lõigatud Olümpose mäel Zeusi templi läheduses kasvanud pühalt puult. Sportlased võistlesid au, mitte rikkuse eest. Tänapäevalgi on au ning võidu prestiiž tähtsad, aga ülimat pingutust ja saavutust tähistatakse nüüd reeglina ka kuldse medaliga. Huvitav fakt on aga see, et esimesed võidumedalid ei olnud sugugi kuldsed.

Võitjate tunnustamine medalitega sai alguse esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel, mille idee autor oli prantsuse aristokraat Pierre de Coubertin. Tema kutsus kokku ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK). Nüüdseks nii loomulikuks kujunenud spordi suursündmus sai uue hingamise Coubertini eestvedamisel 1896. aastal – kõige esimesed olümpiamängud toimusid teatavasti Kreekas, mängude muistses sünnipaigas.

Kokku osales Coubertini esimestel mängudel 14 riiki ja 241 sportlast, kõik olid mehed ning kolmandik neist kreeklased. Ainus Euroopa-väline koondis tuli kohale USAst. Ühendriigid osutusid ühtlasi ka kõige edukamaks delegatsiooniks, viies koju 11 medalit. Ükski neist medalitest polnud aga kuldne. Nimelt pärjati esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel parimad sportlased hõbemedaliga, teise koha saajad pidid leppima pronksiga. Põhjus oli proosaline: kulda peeti lihtsalt liiga kalliks.

1900. aastal Pariisis toimunud olümpiamängudel ei jagatud aga üldse medaleid – võitjad said nende asemel karika või trofee.

Kuldmedali sünd

Coubertin aga soovis, et mängudega käiks kaasas ka käegakatsutav ja püsiv sümbol, mis tähistaks vääriliselt nii sportlaste saavutusi kui ka sündmust ennast. Niisiis otsustas ROK, et olümpiamängude sümboliks pidi saama medal – ja mitte lihtsalt medal, see pidi olema kuldne. Rahalised küsimused lahendas esimeste olümpiamängude menukus - spordipidu oli nimelt meelitanud Ateena staadionitele üüratul hulgal publikut.

Samuti leiti, et tunnustada tuleks kolme parimat sportlast. Neist kõige edukam pidi loomulikult kaela saama kuldmedali, teine koht hõbeda ning kolmas pronksi. Mõistagi peegeldas see loogika ka nende metallide kultuurilist ja materiaalset väärtust.

Uuendusest ei jäetud muuseas välja ka 1896. aasta olümpiamängudel võistelnud sportlasi. ROK muutis medalid tagasiulatuvalt kuld- ja hõbemedaliteks, kolmandatele kohtadele anti pronksmedalid. Ametlikult jagati esimesi kuldmedaleid aga alles 1904. aastal USAs St. Louisis toimunud mängudel. Kuldmedalite jagamise tseremoonia oli nõnda erakordseks sündmuseks, et sai sisse kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse.

Suurte saavutuste tunnustamine kuld-, hõbe- ja pronksmedalitega on sellest ajast märkamatult teistessegi eluvaldkondadesse üle kandunud ning muutunud meie kultuuritavade iseenesestmõistetavaks osaks.

Just niisugused nägid välja 2020. aasta Tokyo suveolümpiamängude medalid, mille kujundus valiti avaliku konkursi käigus. Võitjaks osutus professionaalse märgidisaineri Junichi Kawnishi jumalanna Nike’t kujutav medal. Olümpiamedaleid anti mängudel välja 5000. Foto: Shutterstock

Kulda investeerimine on täna lihtsam kui kunagi varem! Tutvu meie investeerimistoodete valikuga SIIN!