Erik Roose: vigade parandus või õigustatud ootus

Postimehe ärijuht Erik Roose Foto: Peeter Langovits

Selline dilemma on viimasel ajal üha enam ja enam Eesti majanduse selgroo, taristuettevõtete
ees. Viimasel ajal on teravalt päevakorda tõusnud taastuvenergeetika ja selle toetamine maksumaksja rahaga, kirjutab Erik Roose Postimehe majandusajakirja Otsustaja juhtkirjas.

Alustades kaugemalt, ettevõtmine on ülimalt õilis – kaitseme emakest Maad, saastame vähem loodust ja pärandame lastele – ma ei lubaks, et puhtama, aga ütleme – elamiskõlbliku planeedi. Ja kui Malediividel saab ka saja aasta pärast elada, ilma et peaks endale lõpuseid kasvatama (nagu Kevin Costneri kehastatud kangelane filmis «Veemaailm »), siis oleks see juba boonus.

Mõeldud, tehtud! Eesti riik kui igati progressiivne ja innovaatiline subjekt alustas meie ühise rahakoti pealt motivatsiooniprogrammi, et äratada ettevõtjais huvi tegeleda energia tootmisega muust kui süsinikust või selle derivaatidest (vabandan füüsikute ees, kasutan siin pigem finantsterminoloogiat). Nii ongi tulnud tuuleparke, turbakatlamaju ja veeturbiine kui Vändrast saelaudu.

Ettevõtjate investeerimisriski maksavad kinni elektritarbijad, sh puudega kolme lapse isa, üksik pensionär, alamakstud õpetaja ja koondatud päästeametnik. Ning summad, mis kogunevad, on tõesti suured. Kusjuures paljudele eelnimetatutest on lisakulu keeruline kanda. Lugesin kusagilt, et isegi üks prominentne miljonär ei pidavat enam igal talvel välibasseini kütma.

Tegelikult osa toetuse saajaist on hakanud saama vägagi suuri tootlusnumbreid. Seejuures suuremat riski võtmata. Asja teeb keeruliseks see, et väiksemail üritajail nii hästi ei lähe ja nende toetuse suurus pole antud juhul liiga suur. Lisaks kõigele on mängu segatud isegi juba Euroopa Komisjoni volinik, kes on ilmselt kogemata sattunud lobistide ohvriks. Riigi ja rahva ees on aga küsimus – mis tekkis taas kord puuduliku seaduse tõttu –, kas meil on õigus toetussüsteemi parandada. Terve mõistus ütleb, et see peaks olema iseenesestmõistetav.

Muutumatute seaduste süsteem on maailmas olemas ja mõnes riigis isegi kasutusel. Selle nimi on šariaat, mis on täielik ja terviklik, mida ei saa ega tohigi muuta. Sest ega keegi saa olla targem kui Allah või prohvet Muhamed. Õhtumaades tavatsetakse selle seaduse järgijaid nimetada äärmuslasteks, ja ühed teised, keda me äärmuslasteks küll millegipärast ei kutsu, üritavad vahelduva eduga šariaadikasutajaid kiviaega tagasi pommitada.

Jättes pikantse kõrvalepõike sinnapaika, tahaksin öelda, et ilmselt nõustub enamik intelligentseid inimesi, et valitud kursi korrigeerimine on iga arengu alus ja eeldus, vastasel korral juhtub kolm asja: esiteks – ühel päeval muutub selline süsteem rahaliselt üle jõu käivaks, teiseks – mingil hetkel on sellest saanud algse kavatsuse antipood ning kolmandaks – tulevikus ei julge ükski mõistlik seadusandja ühtegi vähe konkreetsemat seadust vastu võtta, sest tulevikku on võimatu ette näha. Või suudab seda vaid Allahi või Jehoova kaliibriga tegelane. Minu arust on möödapääsmatu vigu parandada. Mida varem, seda parem.

Vigu, mis vajavad parandamist, on teisigi: gaasitrasside omandivaidlus, tasuta ühistransport või üle mõistuse kallinenud bensiinihinna komponendiks olev aktsiisimäär.