/nginx/o/2023/09/11/15584769t1hdbc1.jpg)
Jätkuvalt ootab konkreetset vastust küsimus, kuidas on tagatud, et Eestis oleks tulevikus kodu- ja äritarbijatel vajalikul hulgal, igal ajal ja ühtlasi ka vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Nii võimaliku elektrinappuse kui ka äkiliste hinnatõusude riski maandamiseks vajalike otsuste tegemist pole võimalik edasi lükata, sest energeetikaalased arendused on aja- ja rahamahukad, selgub riigikontrolli aruandest.
Eesti energiamajanduse pikaajaline planeerimine on kulgenud aastate vältel vaevaliselt ja paljud olulised põhimõttelised otsused ootavad endiselt tegemist. Pikaajalist kokkulepet on eelkõige vaja nii juhitavate tootmisvõimsuste, tuuleparkide ehitamise kiirendamise kui ka riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta.
«Otsuseid ei ole lihtne teha, sest muutujaid on palju, valikuid on erinevaid, igal neist oma plussid ja miinused. On pea võimatu ennustada, kas valikuid, mis on tehtud praegu ja praeguste teadmiste pinnalt, peetakse kunagi tulevikus parimateks võimalikest,» möönis riigikontrolör Janar Holm.
«See, kas kunagi tulevikus tagantjärele vaates võib üks või teine otsus paista nii- või naasugune, ei tohiks praeguseid otsustajaid kammitseda sedavõrd, et eksimist peljates jäetakse vajalikud otsused pigem tegemata. Kõige halvem otsus oleks mitte otsustada,» toonitas Holm.
Praegu koostatakse küll energiamajanduse arengukava 2035+ (ENMAK 2035+), kuid juba praegustest töömaterjalidest on näha, et kavandatavad meetmed on liiga üldsõnalised. «Eestile ei ole vaja lihtsalt üht uut arengukava paljude arengukavade reas, vaid seda, et kavas oleks kirjas, kes, mida ja millal teeb ning kust tuleb selleks raha,» nentis Holm. «Praegu see info töömaterjalides paraku puudub.»
Taastuvenergia suhtes on Eesti riik võtnud eesmärgi, et aastaks 2030 toodetakse Eestis taastuvelektrit vähemalt sama palju, kui riigis aasta jooksul elektrienergiat kokku tarbitakse, kuid selle sihi saavutamiseks puudub konkreetne tegevuskava ja kliimaministeeriumil ei ole plaanis seda ka koostada. Taastuvelektri potentsiaal on seni alakasutatud. Ehkki päikeseenergiast elektritootmine on teinud viimastel aastatel Eestis suure hüppe – 0,03 protsendilt kogu elektritootmisest 2016. aastal 7,4 protsendini 2022. aastal –, tammub tuuleenergia tootmine paigal. 10 aasta jooksul ei ole lisandunud ühtegi suuremat tuuleparki.
Juhul kui pärast 2030. aastat siiski lisandub kavandatud mahus taastuvenergiat, on Eestis küll piisavalt elektri tootmisvõimsusi, kuid puudu võib jääda juhitavatest tootmisvõimsustest, mida on muu hulgas vaja elektri võrgusageduse tagamiseks. Juhitava võimsuse tagamiseks vajalikud valikud ja otsused tuleb teha võimalikult kiiresti. Vältida tuleb olukorda, kus hiline tegutsemine piirab valikuvõimalusi ning ei aita kaasa uute ja paremate võimsuste turule tulekule.
Taastuvelektri eesmärgi saavutamiseks tuleb tugevdada ka elektrivõrku, kuna vabad liitumisvõimsused on ammendunud. Saartel ning suuremal osal mandrist ei ole uute tootjate jaoks vaba liitumisvõimsust. Võrguga liitumise taotluste, pakkumiste ja lepingute hulk ületab praeguseks olulisel määral vaba võrguvõimsuse mahu: neid on ligikaudu kaks korda enam, kui võrk praegu vastu võtta suudab.
Võrkude arendamine on seniajani toimunud taastuvenergia arendajate valitud kohtadesse, lähtudes Elering ASi, Elektrilevi OÜ ja teiste võrguettevõtjate võimekusest. Kliimaministeeriumil tuleks kaaluda, kuidas peaks jätkuma võrkude ehitamise ja renoveerimise rahastamine, ning lahendada küsimus, kas ja millistest allikatest peaks toimuma rahastamine, et riigi vaates vajalikud võrguinvesteeringud saaksid senisest oluliselt kiiremini tehtud.
Uute välisühenduste kavandamisel ei ole veel jõutud ei võimalike projektide tasuvuse ega rahastamisvõimaluste väljaselgitamiseni. Kliimaministeerium on küll kaalunud nii Eesti-Läti neljanda ühenduse, Eesti-Soome kolmanda ühenduse kui ka Eesti ja Saksamaa vahelise merekaabli rajamist, kuid ühegi ühenduse kohta ei ole tehtud otsust, sest projektide tasuvust pole analüüsitud ja ühenduste rajamise rahastusvõimalused pole teada.
Juhitavaid tootmisvõimsusi ei lisandu Elering ASi sõnul vähemasti enne 2037. aastat Eesti turule. Juhitavate tootmisvõimsuste lisandumist takistab turuosaliste ebakindlus. Riigikontrolli intervjueeritud eksperdid pidasid ebatõenäoliseks, et erainvestorid sooviksid ilma riigi toeta Eestisse juhitavat tootmisvõimsust luua. Selle põhjus on investeeringu mittetasuvus, kuna juhitav tootmisvõimsus pääseb turule eelkõige siis, kui tuul ei puhu, päike ei paista või kui taastuvelektri toodang on vähene.
Ettevõtjatel on küll huvi arendada elektri salvestamise võimalusi, kuid riik peab otsustama, kas edendada salvestusvõimsuste turule tulekut ja kuidas seda teha. Salvestusturu arengu üheks takistuseks on elektrisüsteemi arendamise puudulik visioon ehk ei ole selge, kui suurel hulgal salvestusvõimsusi ja milleks – näiteks sageduse juhtimiseks või taastuvelektri tasakaalustamiseks – riik kasutada soovib.
Eestis puuduvad lahendused elektri tarbimise juhtimise võimaluste tõhusaks rakendamiseks. Tarbimise juhtimise – tarbijate võimaluse müüa enda valmisolekut mitte tarbida elektrienergiat olukorras, kus nõudlus on suur – võimekuse parandamise eelduseks on seaduste muutmine. Vaja oleks rakendada selline turumudel, mis võimaldaks kaasata tarbijaid viisil, et nad suure nõudluse hetkel elektritarbimise loobumisest ka kasu saaksid.
2022. aasta lõpus toodi nii üleeuroopaliste kui piirkondlike varustuskindluse analüüsides esimest korda välja, et 2027. aastal võib Eestil tekkida probleem elektri varustuskindlusega. Puudu võib tulla nii turupõhistest tootmisvõimsustest kui ka juhitavatest elektritootmisvõimsustest, mida on muu hulgas vaja elektri võrgusageduse tagamiseks. Riskistsenaariumi aluseks on võimalik olukord, kus alates 2027. aastast pole Eestis vanad põlevkivi kasutavad tootmisvõimsused enam majanduslikult jätkusuutlikud, mistõttu võib omanik otsustada need sulgeda.
2030. aastal on eeldatavasti piisavalt tootmisvõimsusi, kuna turule tuleb taastuvatest allikatest tootmisvõimsusi. Kuid siis võib juhtuda, et ei ole piisavalt juhitavat tootmisvõimsust, mida saaks vajaduse korral käivitada või välja lülitada.
Elering AS on igal aastal teinud ligikaudu kümne aasta vaatega elektriga varustamise kindluse analüüse, kuid 2022. aastani ei kasutatud ei üleeuroopalises ega piirkondlikes varustuskindluse analüüsides metoodikat, mis oleks võtnud arvesse elektritootmisseadmete majanduslikku jätkusuutlikkust. Seetõttu on võimalikku varustuskindluse probleemi asutud lahendama alles nüüd, kui valikuvõimalused selleks on piiratud aja tõttu ahtamad.
Olukorras, kus varustuskindluse analüüs näitab võimsuste puudujääki, on riigil võimalik taotleda Euroopa Komisjonilt riigiabi luba elektritootmisvõimsuse strateegilise reservi loomiseks, mis annab Elering ASile õiguse korraldada vähempakkumine ja kompenseerida pakkumise võitjale vajalike võimsuste käivitamise valmisoleku hoidmisega seotud kulud.
Varustuskindluse probleemi hiline tuvastamine on tekitanud olukorra, kus riigiabi loa saamisel vähempakkumisel sisulist konkurentsiolukorda tõenäoliselt ei ole. Suure tõenäosusega ei jõuta uusi elektritoomise võimsusi planeerida ega ehitada ning suure tõenäosusega saavad strateegiliseks reserviks Eesti Energiale kuuluvad vanad tolmpõletuskatlad.
Kui riigiabi luba strateegilise reservi loomiseks ei õnnestu saada, sõltub olukorra lahendamine sellest, kas ja kui palju tuleb lähiaastatel turule taastuvelektrit ja salvestusvõimsusi ning kuidas suudetakse täiendavalt tarbimist juhtida. Kui nendest võimalustest ei piisa, on rahandusministeeriumil põhimõtteliselt võimalik varustuskindluse tagamiseks kohustada Eesti Energiat hoidma piisaval määral juhitavat tootmisvõimsust töökorras omal kulul ka pärast 2026. aastat.
Küsimus on, kas ja millises mahus on Eesti Energia võimeline sellest kohustusest tulenevat kahjumit kandma. Muu hulgas tuleb arvestada, et tootmisvõimsuste töökorras hoidmine nõuab jaamade pidevat hooldust ning vajalike inimeste tööl hoidmist, kuid jaamad pääseksid tõenäoliselt turule vaid vähestel tundidel aastas. Selline tegevus võib kahjustada aga kogu Eesti Energia kontserni, sealhulgas tema taastuvelektri projekte.
Kui tootmisvõimsuste ja välisühenduste piisavuse probleeme ei lahendata, tekib risk, et elektri hind tõuseb tasemele, mis on Eesti ühiskonnale vastuvõetamatu. Kui kiiremas korras ei tehta otsuseid, kuidas tagada ressursside piisavus 2027. aastal ja eelkõige pärast 2030. aastat, tekib oht, et elektri hind tõuseb tasemele, mis hakkab mõjutama tarbijate heaolu ja saab takistuseks ka majanduse arengule. Euroopa Liidu reeglite järgi tuleb liikmesriikidel tagada eelkõige nn energiaostuvõimetute isikute piisav kaitse. Eestis loetakse energiaostuvõimetuteks toimetulekutoetuse saamiseks õigustatud isikud.
Eestis valitseb energiaostuvõimetute isikute toetamisel piirkonniti põhjendamatu ebavõrdsus – kuigi piirkonniti elektri hind ei erine, on omavalitsuste võrdluses kõige suurema ja väiksema hüvitatava elektrienergiakulu piirmäära erinevus 16-kordne. See tähendab, et kõrge elektrihinna kompenseerimisel ei kohelda toimetulekutoetuse saajaid Eesti eri paigus võrdselt.
Erakorraliselt kõrgeteks elektrihindadeks tuleks valmistuda ning kliimaministeeriumil tuleks töötada välja võimalikud toetusskeemid, mis lähtuksid tarbijate toetusvajadusest ja mida oleks võimalik vajadusel kiiresti rakendada. 2021./2022. aasta kõrge elektrihind näitas, et teatud olukordades on elektri hinna suhtes tundlikud ka need tarbijad, kes ei liigitu energiaostuvõimetute hulka.
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)