Eesti energiamajanduse pikaajaline planeerimine on kulgenud aastate vältel vaevaliselt ja paljud olulised põhimõttelised otsused ootavad endiselt tegemist. Pikaajalist kokkulepet on eelkõige vaja nii juhitavate tootmisvõimsuste, tuuleparkide ehitamise kiirendamise kui ka riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta.
«Otsuseid ei ole lihtne teha, sest muutujaid on palju, valikuid on erinevaid, igal neist oma plussid ja miinused. On pea võimatu ennustada, kas valikuid, mis on tehtud praegu ja praeguste teadmiste pinnalt, peetakse kunagi tulevikus parimateks võimalikest,» möönis riigikontrolör Janar Holm.
Kõige halvem otsus on mitte otsustada
«See, kas kunagi tulevikus tagantjärele vaates võib üks või teine otsus paista nii- või naasugune, ei tohiks praeguseid otsustajaid kammitseda sedavõrd, et eksimist peljates jäetakse vajalikud otsused pigem tegemata. Kõige halvem otsus oleks mitte otsustada,» toonitas Holm.
Praegu koostatakse küll energiamajanduse arengukava 2035+ (ENMAK 2035+), kuid juba praegustest töömaterjalidest on näha, et kavandatavad meetmed on liiga üldsõnalised. «Eestile ei ole vaja lihtsalt üht uut arengukava paljude arengukavade reas, vaid seda, et kavas oleks kirjas, kes, mida ja millal teeb ning kust tuleb selleks raha,» nentis Holm. «Praegu see info töömaterjalides paraku puudub.»
Taastuvenergia suhtes on Eesti riik võtnud eesmärgi, et aastaks 2030 toodetakse Eestis taastuvelektrit vähemalt sama palju, kui riigis aasta jooksul elektrienergiat kokku tarbitakse, kuid selle sihi saavutamiseks puudub konkreetne tegevuskava ja kliimaministeeriumil ei ole plaanis seda ka koostada. Taastuvelektri potentsiaal on seni alakasutatud. Ehkki päikeseenergiast elektritootmine on teinud viimastel aastatel Eestis suure hüppe – 0,03 protsendilt kogu elektritootmisest 2016. aastal 7,4 protsendini 2022. aastal –, tammub tuuleenergia tootmine paigal. 10 aasta jooksul ei ole lisandunud ühtegi suuremat tuuleparki.