/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2023/11/03/15696420t1hacd8.jpg)
- Ametiühing ei ole sellest huvitatud, et ettevõttel läheks halvasti, osutab keskliidu uus juht
- Töötukassa reserv on kogutud kindla otstarbega, see ei lähe, et valitsus seda muule kulutaks
- Kuni tööl on suhted head ja tööleping ammendav, saavad töötajad ametiühinguta hakkama
Kaks nädalat tagasi valisid ametiühingutegelased keskliidu juhiks Kaia Vase, kes on ligi veerand sajandit seisnud meremeeste töötingimuste eest. Ametiühinguliikumine teeb Eestis vähikäiku. Kuidas ametiühingute uus juht selle eduks pöörab?
Kaia Vask võtab ajakirjanikud vastu Kadrioru veerel, peakivist müüridega hoone ärklikorrusel õige kitsukestes tubades. Et kuidagi meie vestlust üles soojendada, pärin, kas talle meeldib joosta või jalgrattaga sõita. Kaia Vask kostab, et ei üks ega teine.
«Ma sõidan jalgrattaga, aga mitte pidevalt, ja viimastel aastatel pole aegagi olnud,» ütleb ta.
Kuhu aeg on siis kadunud?
Mu abikaasa hukkus kaks aastat tagasi ja pärast seda on kogu pereelu olnud minu õlgadel. See võtab jõu ja aja.
Andke andeks, et ma seda puudutasin. Mis temaga juhtus?
Ta uppus. Läks paadiga merele ja tagasi ei tulnud. Me täpselt ei tea. Ta kukkus paadist vette ja leiti viis päeva hiljem.
Lugesin, et teil on kolm last.
Kaks on suured, üle 30-aastased, kõige pisem on 17, ka juba päris suur, aga tähelepanu tahab ikka.
Oletan, et te olite pikka aega abielus.
Abiellusime 1992. aasta alguses, peaaegu 30 aastat.
Kuidas te mehe surmast üle saite?
Ei oska öelda. Elu ja lapsed, kogu aeg pead tegutsema ja tegutsedki, aegamööda läheb kergemaks. Mälus ja mälestustes on abikaasa pidevalt – ega see kao, aga lihtsalt elad. Üks päev korraga.
Olite esimene naine maailmas, kes juhtis meremeeste ametiühingut.
Olin esimene naispeasekretär meremeeste ametiühingus, kui alustasin 1999. aastal. Tol hetkel rohkem ei olnud naisi, ja praegu, mil ma enam ei ole peasekretär, ma arvan, et üks või kaks naist on veel ametis. Naised on meremeeste ametiühingus rariteet.
Aga kui sõita reisilaevaga Tallinnast Helsingisse, on laev tulvil naistöötajaist.
Reisilaevadel on tõesti teenindajad naised. Merendus on traditsiooniliselt meeste ala, kuigi paljudes riikides propageeritakse, et naised läheks õppima meremeheks, laevajuhiks või masinaruumi mehaanikuks, aga reeglina on kaubalaevades mehed. Kui laevameeskonnas ka on üksikud naised, siis sellega on teine teema, millest väga palju ei räägita. Kui meeskonnas on üks või kaks naist, ei pruugi see naisele turvaline olla.
Ma ei tea ühtki naissoost kaptenit.
Eestis on olnud naiskapteneid. Praegu ei ole. Tüürimehi on küll, aga kaptenit ei ole.
Miks kaptenisillal naisi ei ole?
Teate küll, kuidas öeldakse: naine laevas, laev põhjas. Laevandus on maskuliinne ja väga hierarhiline süsteem. Kui naine ka õpib laevajuhiks, siis tuleb tal hierarhilises süsteemis liikuda altpoolt üles. Noor naine jõuab laevas töötada alumistel astmetel, aga siis tuleb perekond ja lapsed ja naine jääb tükiks ajaks laevast eemale. See tähendab, et naine ei edene karjääris nii kiiresti kui meessoost kolleegid.
Kuidas te ametiühingusse tööle sattusite?
Õppisin õigusteadust, ülikoolis tuli leida praktikakoht. Abikaasa oli meremees. Nii ma siis läksin meremeeste sõltumatusse ametiühingusse praktikale ja sellest kujunes töökoht 23 aastaks.
Aga mis see oli, mis teid ametiühingus võlus?
Uudishimu. Me olime abikaasaga selleks ajaks peaaegu kümme aasta koos elanud. Mereõigus on omapärane juuraharu, sest kõik, mis maa peal, on olemas ka mereõiguses, ainult terminoloogia on teine. Maal on hüpoteek, aga mereõiguses nimetatakse seda merivõlaks.
Neid inimesi ei olnud palju, kes oleks tahtnud tegeleda mereõigusega. Minu spetsialiteet oli rahvusvaheline eraõigus, mis tegeleb õiguste konfliktiga. Toon näite: laev on Eesti lipu all, meeskond on võetud tööle Lätist, aga koosneb ukrainlastest ja venelastest. Kui tööõnnetus juhtub avamerel, siis on küsimus, millise riigi õiguse järgi hakata probleemi lahendama.
Eesti õiguse järgi, sest laev on sinimustvalge all.
Lipumaa ei tähenda midagi, kui meremehe tööleping on sõlmitud näiteks Venemaal või Lätis.
Vastake oma küsimusele siis ise.
Sel juhul tuleb hakata otsima, millise riigi õigust kohaldada, ühest vastust ei ole. Laeva lipp on ainult üks faktor. Ainult selle järgi see ei käi, tuleb vaadata ka meremehe päritolu, töölepingut ja tööandja asukohta. Seda lahates leitakse õige õigus.
Olite meremeeste ametiühingus ligi 24 aastat. Öelge palun üks asi, mille üle uhke olete?
Ma ei ole kunagi nii mõelnud, aga üks hea asi oli 2008. aasta kollektiivlepingu sõlmimine. See andis hea alguse, läksime suure sammu edasi, kuigi majanduskriis tuli peale, aga sõlmitud kokkulepped olid üsna head. Ametiühingu ja Tallinki suhtlemise kvaliteet paranes.
Kollektiivlepingu mõiste on lugejate enamusele niisama lihtsasti mõistetav kui hiina keel.
Mida andis kollektiivleping? Majanduskriisi ajal vähendati paljudes ettevõtetes palka ja koondati töötajaid, aga laevandusettevõtete töötajate tasu ei vähenenud, see hoopis kasvas kollektiivlepingu tõttu.
Mida tähendab Tallinki ja ametiühingu suhtlemise kvaliteet?
Laevafirma pigem hakkas asju ametiühinguga läbi rääkima enne otsuste tegemist. See on üks parimaid asju, mis tööandjate ja töötajate vahel võib toimuda. Kui otsus töötajate või töötajate esindajatega läbi rääkida, siis jõutakse parima lahenduseni. Kui ilma selleta otsus teha ja selgub, et, ups, ei olnudki kõige parem asi, siis tuleb minna kohtusse vaidlema või tekivad muud probleemid. Konflikte annab ennetada.
Millest ettevõtjad ei saa aru – kollektiivleping ei ole kivisse raiutud. Kollektiivleping sõlmitakse parima teadmise järgi, aga kui majandusolukord muutub, siis saab lepingu üle vaadata. Nii näiteks rääkisime Tallinkiga läbi koroona ajal. Esimest korda istusime laua taha kaks päeva pärast elu seisma panemist. Piirangute ajal käisid pidevad läbirääkimised, et leida töötajate ja ettevõtte jaoks parim lahendus.
Samamoodi olid 2009. aasta majanduskriisi ajal läbirääkimised ja kokkuvõttes töötajad võitsid sellest.
/nginx/o/2023/11/03/15696421t1h508a.jpg)
Te olete kaks nädalat olnud Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Miks te selle koha vastu võtsite?
Tundsin, et on õige aeg, et kui ma praegu seda ei tee, siis see jääb minusse kripeldama. Järelikult tuleb ülesanne vastu võtta ja proovida organisatsiooni juhtida.
Eesti ametiühinguliikumine on killustunud, tugevad arstide ja õdede ning õpetajate ametiühingud ei ole keskliidu liikmed.
Kas just killustunud, pigem on probleem see, et väga väike osa töötajatest kuulub ametiühingusse.
Ametiühingus on vähem kui kuus protsenti töötajatest, see on umbes 30 000 – 40 000 inimest.
Viis-kuus protsenti palgatöötajatest on ütlemata väike hulk inimesi.
Miks ametiühingute liikmete arv iga aastaga väheneb?
Ma ei oska sellele vastata. Suuresti on põhjuseks, et kui noor lõpetab kooli, ei tea ta ametiühingust suurt midagi. Ühiskonnaõpetuse õpikus pidi olema kolm-neli rida ametiühingu kohta.
Teine asi on, et aastaid on noortele õpetatud, kuidas saada ettevõtjaks. Koolides on majandusõpetus: kuidas teha ettevõte, kuidas toodet disainida ja turundada.
Aga keegi ei õpeta, kuidas kaheksa tundi päevas palgatööd teha.
Täpselt nii. Meremeeste ametiühingus nägin noori inimesi oma esimese töölepinguga, mis olid seadusega vastuolus. Nendel noortel oli võimalik tulla ametiühingust küsima, aga mida teevad noored, kel sellist võimalust enne lepingule alla kirjutamist ei ole?
Ühesõnaga, te tahate öelda, et koolides tuleks õpetada...
Mõlemat tuleb õpetada. Kõik ei saa ettevõtjaks, me võime sellest vaid unistada.
Matemaatiliselt ei ole võimalik kõigil ettevõtja olla.
Päris paljud inimesed lähevad palgatööle. Õpetame kasvõi selle selgeks – mitte ainult noortele, vaid kõikidele –, et palun lugege oma tööleping läbi enne allkirja andmist. Inimesed ei loe oma töölepingut.
Enamasti inimesed ei ole võimelised lepinguid lugema, sest ei saa juriidilisest keelest aru.
Aga siis ongi vaja küsida. Kui aru ei saa, siis küsi, ja koht, kust küsida, on ametiühing. Tööleping ei ole ainult enda mure.
Päästeameti Kopli komando viimane tööpäev oli sel nädalal. Kui suur kaotus on komando sulgemine ametiühingule?
Komando suleti, aga ma loodan, et päästjatele pakuti tööd teistes komandodes. Kopli komando sulgemine ise on löök mitte ainult ametiühingule – eriti suurt ohtu näen Kopli ja Pelgulinna elanike turvalisusele. Tegu on poolsaarega, kus asuvad Paljassaare sadam, jäätmejaam ning suur puitasum. Kui seal peaks puhkema tulekahju, on vaja kiiret reageerimist. Kas see suudetakse tagada ilma Kopli komandota? Ma pole kindel.
Töösuhted muutuvad tänapäeval, inimestel pole enam kindlat töökohta, tehakse «ampse».
Mitte päris. Tööandjad tahavad seda rääkida, kuidas kõik tahavad teha tööampse ja olla paindlikud ning kuidas see on kõikide inimeste suur unistus. Seda kuuleme ettevõtjate suust. Valitsusest kuuleme seda juttu ka.
Paindlikkust on mõnes kohas vaja, aga minu arust terves Eestis seda kasutada ei saa. See ei ole hea, kui suure hurraaga ütleme, et nüüd on kõik paindlikud ja unustame tavapärased töösuhted.
Paindlikud töösuhted peaksid tekkima kollektiivlepingutega. See oleks ideaalne lahendus.
Aga rohelise kastiga mees jalgrattal, Bolti toidukuller, mida teil temale on pakkuda?
Aga kas saab olla kindel, et ta teeb seda sellepärast, et ta kangesti tahab nii töötada, või teeb ta nii hoopis sellepärast, et tal muud võimalust ei ole.
Ma arvan, et see viimane variant on õige.
Just. Sellisel juhul ei saagi rääkida paindlikust töö tegemisest, vaid tegemist on hoopis varjatud töösuhtega, sest mees on võibolla iga päev jalgrattal kella 8–17. Keegi annab talle korraldusi ka. Kas siis tegemist on töövõtu- või töölepinguga?
Aga mida ametiühing saab pakkuda mehele rohelise kastiga, jalgratta seljas?
Me saame läbi rääkida selle, et vaatamata sellele, et ta on jalgratta seljas ja lühiajaliselt, et tal oleks oleks olemas ravikindlustus ja muud sotsiaalsed tagatised, mis on töölepinguga töötavail inimestel.
See on ka suur probleem, et isegi töölepinguga töötavad inimesed on teatud juhtudel ravikindluseta, kuigi tööandjad maksvad ilusasti sotsiaalmaksu. Lühikesed tähtajalised, lühemad kui kuu pikkused töölepingud ei anna inimesele õigust ravikindlustusele.
Kas sellise korralduse muutmine on teie kui ametiühingujuhi eesmärk?
Tööd on küll.
Aga ma tulen ikkagi platvormitöö juurde tagasi. Kui Woldi või Boldi kuller ametiühingusse astub, siis suure tõenäosusega talle öeldakse, et teda enam ei vajata.
See on see, et kui ametiühingusse astutakse, siis tööandjale öeldakse seda alles siis, kui enamik on ametiühingu liikmed.
Kui tihti tuleb Eestis ette seda, et ettevõte käitub nagu Elon Musk Rootsis, kes keelas Teslade remontijal ametiühingusse kuuluda?
Seda tuleb ette – eriti siis, kui ametiühing tekib. Sel juhul hakatakse meeleheitlikult ametiühingu vastu sõdima, sest ametiühing on saatanast. Aga kui kasvuraskused on ületatud, kollektiivleping sõlmitud, on normaalselt istutud tööandjaga laua taha asjadest rääkima, siis tuleb välja, et ametiühing ei ole sellest huvitatud, et ettevõttel läheks halvasti. Ametiühingusse kuuluvad ettevõtte töötajad, kes on huvitatud, et ettevõttel läheks hästi. Ametiühingu ja tööandja eesmärk on tegelikult sama. Me tahame, et ettevõttel läheks hästi, et töö oleks hästi tehtud, et oleks piisav sissetulek ettevõttel, et oleks raha taskusse panna nii omanikel kui ka töötajatel.
/nginx/o/2023/11/03/15696422t1hf431.jpg)
Teie ametiaeg on neli aastat. Mis on teie eesmärk, kui palju võiks ametiühingus liikmeid olla ametiaja lõpuks?
Eesmärk on, aga välja ma seda ei ütle. Selles on natuke ebausku, ma ei taha välja öelda, sest järsku sõnun ära.
Kas venekeelsed kuuluvad meelsamini ametiühingusse?
Ma seda ei oska öelda, aga ametiühingusse kuulumine sõltub ettevõtlussektorist ja ettevõttest. Kõrgema palgaga kontoritöötajad on päris tihti veendunud, et saavad ise hakkama.
Kas saavad?
Töövaidluskomisjonis olen näinud, et nii kaua kuni inimestevahelised suhted on head, siis saavad küll, aga kui tekivad ebakõlad, siis tulevad välja ka muud asjad, mis ei olnud kõige paremini kokku lepitud.
Ehk siis need asjad, mis oleks tulnud enne tööle asumist kokku leppida?
Just.
Aga väikesed ettevõtted, kus töötab kolm-neli või 10–15 inimest, kuidas mikroettevõttes ametiühingutööd korraldada?
Väikeses ettevõttes ei peagi olema ametiühingut, väikese firma töötajad võivad kuuluda mõnda ametiühingu haruliitu. Nad saavad sealt esindusõiguse ja nõustamise ning võibolla veel midagi.
Kas väga väikeses ettevõttes on üldse võimalik töölepinguseaduse ja muude seaduste kõiki punkte täita?
On küll võimalik täita. Tööinspektsioon nõustab tööandjaid. Ka minult on tööandjad mõnikord nõu küsinud, kui on vaja lahendada töösuhete probleeme. Kui ettevõtjatel ei ole kohta, kust küsida, siis nad tegutsevad vastavalt oma parimale äranägemisele. Infot ja nõustamist on vaja nii tööandjatele kui ka palgatöötajatele. Päris paljud tööandjad ei taha seadust rikkuda, aga neil ei ole teadmisi ega juristi palgal.
Me kõik oleme ühe suure kollektiivlepingu osalised ja see on alampalga kokkulepe. Alampalk on tulevast aastast 820 eurot, tõus on suur, umbes kümme protsenti. Kui loen uudiseid kolmepoolsetest läbirääkimistest, siis...
Alampalga läbirääkimised on kahepoolsed – tööandjad ja ametiühingud. Valitsus kehtestab, aga meie lepime kokku.
Kui alampalga läbirääkimiste kohta loen, siis muigan endamisi, et mis läbirääkimised seal ikka toimuda saavad.
Mõnikord on alampalga läbirääkimised olnud päris pikad. Seekord tegi läbirääkimised lihtsamaks mai lõpus tööandjate ja riigiga sõlmitud hea tahte kokkulepe, et 2027. aastaks peaks alampalk olema 50 protsenti keskmisest palgast. See tähendab, et alampalk peab tõusma päris viisakalt.
Miks on alampalk nii tähtis?
Alampalk on see summa, millega inimene võiks saada ära elada. Peaks saama pere üleval pidada, maksta elukoha eest, osta poest süüa ja midagi kultuurile või hingele kulutada. Elu on päris palju kallimaks läinud, alampalk peaks olema nii suur, et inimene ei vaja sotsiaalabi.
Kui ma kiirelt arvutan, siis alampalga saaja saab tuleval aastal kätte 760 eurot.
Mis tähendab, et võibolla on sotsiaalabi vaja – sõltub elukohast. Talvel, kui küttekulu on suur, on selle palgaga päris keeruline hakkama saada.
Ametiühingud peaks põhinema solidaarsusel, aga miks seda Eestis nii vähe on?
Aga miks me tahame maju ehitada keset metsa? Me tahame, et maja oleks naabrist kaugel, et keegi tuppa ei vaataks. Eesti külas on talud üksteisest kaugel. Eestlane armastab privaatsust ja individualismi, mida pärast taasiseseisvumist on tagant köetud, et oleme kõik väga tublid, et kõik saavad ise hakkama. Kui kogu aeg sellist juttu räägitakse, siis unustatakse ära, et teatud juhtudel on hakkama saamiseks vaja kogukonda, küünarnukitunnet, et sõber toetaks, kui on raske. Mul on sellest kahju, inimesed võiksid mõelda sellele, et rohkem üksteist toetada. Ametiühinguliikumine on üks võimalus selleks.
Soomlased on ametiühingusse kuulumise maailmameistrid.
Midagi sinnakanti, Soome ja Rootsi on ametiühinguid üles ehitanud sada aastat. Eestis olid okupatsiooniajal ametiühingud, aga need ei olnud sellised, nagu võiksid ja peaksid olema.
Nõukogude ajal olid ametiühingutel puhkekodud.
Soome ametiühingutel on praegu ka kinnisvara, mida liikmed saavad üürida.
Eesti ametiühingutel on ju ka kinnisvara. Iga kümnes tuba Pühajärve puhkekodus on ametiühingute keskliidu oma.
Me oleme seal omanikud, aga ma ei tea, kas ametiühingu liikmed saavad seal soodustusi.
2009. aasta suure kriisi ajal kärbiti sotsiaalseid tagatisi, näiteks töötukassa toetus vabatahtlikult töölt lahkumise järel.
Seda toetust ei ole kunagi olnud, aga see oli üks kokkuleppe tingimus, millest valitsus 2009 taganes.
Kas sellise toetuse peaks sisse seadma?
See võiks olla. Palju asju võiks olla töötuskindlustuses, mis on teistes riikides olemas. Näiteks võimalus, et tööandja ei peaks koondama, vaid töötaja saab palgata puhkuse töötuskindlustuse kulul. Ettevõte saab sellega hoida inimesed alles, kuni majanduslik olukord paraneb ja töötajaid on uuesti vaja.
Soomes hoiti meremehi alles kaks aastat, kui koroonakriisi ajal laevad ei sõitnud. Meremehed said töötukassast abiraha, nad olid tööandjal nimekirjas, inimesi ei koondatud. Kui laevad hakkasid jälle sõitma, olid inimesed võtta.
Kui Eesti ettevõtjad on sunnitud koondama, hakkavad inimesed otsima uut töökohta, võibolla vahetavad eriala, leiavad midagi muud. Kui ettevõttel oleks uuesti inimesi vaja, siis pole neid võtta.
Paljudes riikides on võimalik võtta sabatiaasta või -poolaasta töötukassa arvel. See tähendab pikka puhkust, mida kasutada enese arendamiseks, reisimiseks, uue energia saamiseks, et teha oma tööd uue innuga.
Sellise jutu eest naelutatakse teid sotsiaalmeedias naerualuste posti.
Me võime ka seda naeruvääristada, et paljudes riikides katsetatakse neljapäevast töönädalat. Millegipärast lühendatud töönädalaga inimeste produktiivsus ei vähene, inimesed töötavad parema meelega, sest neil on rohkem võimalusi end laadida.
Samamoodi aitab pikk puhkus leida endas motivatsiooni, midagi õppida, et järgmised viis või kümme aastat edasi minna. Võibolla on see naeruväärne, aga eriti need inimesed, kes töötavad peaga, vajavad mahalaadimise aega.
Sotsioloog Kairit Kall, kes on ametiühinguid uurinud doktoritöös, kirjutas Vikerkaares, et Eestis on ametiühingud väikesearvulised, sest levinud on neoliberaalne majandusmudel.
Individualism, jah. Eestis toimub kõik hästi kiiresti, majandusmudeliga ei saa midagi ette võtta, küll aga saab ette võtta sellega, kas töötajad peavad kõigega nõus olema. Neoliberaalne majandusmudel tähendab seda, et peavad olema tugevad sotsiaalpartnerid, sest sel juhul see töötab. Kui sotsiaalpartnereid ei ole, siis ei tööta.
Ametiühingutel on 30 000 – 40 000 liiget. Kui te nad kõik Toompeale viite, siis võite valitsuselt küsida, mida soovite.
Aga kas see on parim variant?
Tänavademonstratsioonid on teatud juhtudel vajalikud. Isegi praegu, mil ametiühingute liikmeskond on väike, oleme suurem kui ükskõik milline Eesti erakond.
Haridustöötajate kutseliit ja ametiühing (EHL) pole küll ametiühingute keskliidu liige, aga sellest hoolimata: kas te peate õpetajate 10. novembriks välja kuulutatud hoiatusstreiki õigeks ja kuidas keskliit toetab õpetajate nõudmisi?
Streigid on ametiühinguliikumise lahutamatu osa. Läbirääkimistel, mis on ummikusse jooksnud ning kus laua taga istudes ühtegi käega katsutavat kompromissi ei paista, võib streik olla just see mõjutusvahend, mis pooled uuesti kokku toob ja aktsepteeritavate lahendusteni viib. Minu meelest peaks terve Eesti elanikkond toetama õpetajaid nende palganõudmistes, sest õpetajate olemasolust ja nende heast tööst sõltub meie laste tulevik ja elus hakkama saamine. Õpetajaameti tunnustamine on meie kõigi ülesanne.
Kui lugeda välisuudiseid, siis Euroopas, kasvõi Soomeski, on mõne eluala töötajate streik igapäevane, aga Eestis vist ainult haridustöötajate liit ähvardabki hooti tööseisakuga.
Kas just igapäevane, aga Soomes on ametiühingutel saja-aastane ajalugu. Klassikaline ametiühinguliikumine, enda eest seismine oli Eestis 50 aastat surnud, sest riik ütles, mida teha.
Praegu on ju samamoodi, peaminister Kaja Kallas ütleb, kuidas teha.
See ei ole nii. Kaja Kallas võib öelda, et töötuskindlustuse maks peab tõusma, aga selle otsustavad tööandjad ja ametiühingud.
Kas töötuskindlustusmaks tõuseb?
Minu teada on nii ametiühingud kui ka tööandjad öelnud, et maks ei tõuse. Valitsus võib soovida, aga sotsiaalpartnerid, ametiühingute ja tööandjate keskliidud lepivad maksu suuruse kokku.
Kas teis on julgust öelda Kaja Kallasele ei?
Maksumäära üle saab otsustada siis, kui olen näinud töötukassa eelarvet ja prognoose. Poliitikud on rääkinud sellest, et töötukassa saab uusi ülesandeid, et valitsus loobub riigieelarvest tulnud töötu abirahast ja ütleb, et selleks peab tõstma töötuskindlustusmaksu. Teisisõnu valitsus tahab loobuda enda panusest ja ütleb, et kuigi töötukassa reservid on kogutud kindla otstarbega, tuleb hakata seda kulutama ka muuks. Kas see on õige? Ei ole.
Valitsus ei saa öelda, et töötuskindlustusmaks peab tõusma. Valitsus ei saa seda isegi riigieelarvesse planeerida.
Mina saan aru, et Kaja Kallase eesmärk on eelarvetasakaal.
Sel juhul võib igasuguseid numbreid eelarvesse panna. Kas see peab olema töötuskindlustusmaks?
Kust te võtate julguse öelda peaministrile ei?
Aga töötukassas olev raha on sihtotstarbeliselt tööandjate ja -võtjate poolt kogutud selleks, et kui tulevad rasked ajad ja inimesi on vaja koondada, siis on inimestel kindlustunne, et nad saavad mingisugusegi abi. Kui öeldakse, et reserv on liiga suur, et reservi ei ole üldse vaja, lööme laiaks, siis tuleb olla tugev ja öelda, et nii ei lähe.
Mis te automaksust arvate?
Sellisel kujul on see üks sasipundar. Eesmärk on riigikassasse raha juurde saada, aga seda on proovitud keskkonnamaksu või rohepöörde osana näidata. Kas maksustada omandit või tahta autokasutust suunata? Need on eraldi asjad, aga kui need tahame kokku panna, siis tuleb välja soust, mis ei ole maitsev, aga on ebaõiglane.
Automaks karistab inimesi, kes elavad kohtades, kuhu ei pääse ühistranspordiga, ja samuti puuetega inimesi. Kui automaksu ei jaksa maksta, siis ütleme, et loobugu omandist, aga võibolla on auto ainus võimalus liiklemiseks. Meremehed on pool aastat merel ja auto seisab, aga maksustada tahetakse ikkagi kui omandit.
Kui tahame omandit maksustada, siis tuleks teha seda hinna järgi – maksustame luksusautosid, mitte kõige haavatavamaid inimeste gruppe.
Te olete neli aastat ametis, seda te ei taha öelda, kui palju ametiühingute liikmeskond peaks kasvama...
Kõik palgatööd tegevad inimesed võiksid olla ametiühingu liikmed.
... aga suured muutused – maksud, sotsiaalsed garantiid, mis on teie eesmärgid?
Minu suur eesmärk on, et töötajate elu läheks paremaks.
Kuidas seda mõõta?
Õnnelikkuse indeksiga võiks seda mõõta. Eks me ju märkame seda, kui inimesed tahavad olla Eestis ega taha enam ära minna, võibolla siis töökeskkond on läinud paremaks, kui töökohti ei otsita enam välismaal.
Sotsioloog Kairit Kall kirjutas ka sellest, et kuna Eesti ametiühingud on väikesed, tegutsemise traditsioon on lühike, siis on väga oluline ametiühingujuhi kvaliteet.
See on alati olnud nii.
Kuidas kavatsete selle ülesandega toime tulla?
Ametiühing on selline organisatsioon, et seda ei juhita ülevalt alla, vaid ideaalis peaks käima asjad alt üles. Head ametiühingujuhid kasvavad liikmete hulgast, keskliit saab pakkuda koolitust, algteadmisi majandusest ja õigustest, läbirääkimisoskusi. Kõike seda on vaja ametiühingujuhil.
Teie eelkäija Jaan-Hendrik Toomel jõudis ametis olla aasta. Esimest korda sain tema nime teada seetõttu, et valmistusin intervjuuks teiega. Mis te kavatsete teha, et teiega ei läheks nii, et keegi ei teagi ametiühingujuhi nime?
Tahan olla kättesaadav, olla olemas.
Aga ikkagi, mis on teie plaan, et kõik teaksid, kes on Kaia Vask?
Kommunikatsioon on selline asi, et kui just inimese kõrval ei seisa, siis alati on neid, kes ei tea mitte midagi. Seda, et kõik inimesed teaksid, kes on Kaia Vask, seda ei saa ma lubada. Eesmärk on, et inimesed teaksid rohkem, et ametiühingud on olemas, ja ametiühingud tegutsevad selle nimel, et asjad läheksid paremini ja pidurdavad lauslollusi.
Ametiühingute keskliit ühendab ennekõike sinikraesid.
Mõned valgekraed on ka, aga suuresti küll on see nii.
Arstid, õed, õpetajad on omaette. Mis te teha tahate, et nende ametiühingud samuti keskliitu kuuluks?
Kõik on läbirääkimiste tulemus, mida on nendel inimestel vaja, mis on see, mida keskliit saaks neile pakkuda.
Millega teie täiskasvanud poeg ja tütar tegelevad?
Nad töötavad IT-sektoris.
Kas nad ametiühingusse kuuluvad?
IT-sektoris ei ole sellist ametiühingut, kuhu nad võiks kuuluda.
Kas nelja aasta pärast on?
Ma loodan, et on.
Kaia Vask
- Sündinud 5. märtsil 1969
- 1987 lõpetas Tallinna reaalkooli
- 2003 lõpetas akadeemia Nord juuramagistrina
- 1999–2023 meremeeste sõltumatu ametiühingu peasekretär
- 20. oktoobril 2023 valiti ametiühingute keskliidu juhiks