«Merkozy» läks mööda

Euroopa päästjad võlakriisist: Merkozy. Foto: Peeter Langovits

Esmapilgul näis olevat tegemist euroala võlakriisi üllaima hetkega. Tagasivaates saime siiski vaid õppetunni: Euroopa integratsioonil on omad piirid.

Ühel jaanuarikuisel pühapäevaõhtul vaatasid prantslased parimal eetriajal televiisorist Nicolas Sarkozy intervjuud. Prantsuse paremtsentristlik president kasutas võimalust, et kallata kiitusega üle Saksa majandusmudelit.

Tulid siis jutuks Saksa maksureformid, Saksa tööjõukulude kontrollid või Saksa väljaõppemeetodid – Sarkozy suutis vaevu oma entusiasmi talitseda. Tunni ajaga jõudis ta mainida Saksamaad 15 korda.

Mõnes mõttes oli ülevoolavus ju arusaadav. Saksa kristlik-demokraatlik kantsler Angela Merkel oli just lubanud hakata Sarkozy tagasivalimise huvides viimasega koos rahva ette astuma.

Kaks liidrit näisid olevad lähedased nagu Tipp ja Täpp.

Tõelistel Euroopa integratsioonisse uskujatel hakkasid suud vett jooksma väljavaate peale, et Merkel üle Reini jõe Sarkozy kampaaniaturneele siirdub. Tekkis arusaam, et üks Euroopa poliitik võib osaleda naaberriigi ülimas demokraatlikus riituses sama loomulikult, kui omas kodus.

Mis omakorda inspireeris nägemusi Euroopa poliitika uuest prototüübist: areenist, kus poliitilisted parteipered on kaalukamad, kui kodused koalitsioonid. Ning üleeuroopalised ideed õhutasid debatti tõelise Euroopa rahva sünnist.

Kas polnud Sarkozy-Merkeli initsiatiiv mitte tõestus, küsisid mõned, et riigivõlakriis ei sepista üksnes tihedamat majandusliitu, vaid ka intiimsemat poliitliitu?

See oli igati legitiimne küsimus, kuid vastus pole otsustav jah. Nagu  Sarkozy nõunikud peatselt avastasid, ei paistnud «Ma armastan Saksamaad» T-särkidest ega Merkeli kampaanialavale kandmisest erilist valimisedu.

14. märtsil aktsepteeris Sarkozy reaalsust ja teatas, et Merkel ikkagi ei ilmu koos temaga valimiskoosolekutele.

Kui Merkeli ja tema CDU partei mätta otsast vaadata, oli see ilmselt paras kergendus. Sest Sarkozy valimis-kalkulatsioonid olid kandmas teda territooriumile, kuhu ei tahaks sattuda ükski mõõdukalt parem- või vasakpoolne Saksa liider.

Esimene märk tuli, kui paremäärmusliku Rahvusrinde liider Marine Le Pen käis välja liialdatud väite: kogu Pariisi piirkonnas müüdav veiseliha pärineb halali reeglite järgi tapetud loomadelt. Et kaitsta oma valijate paremtiiba Le Peni eest, pidas Sarkozy vajalikuks väljendada oma tõsist muret košeri ja halali liha pärast. Episoodist õhkub tänaseni immigrantide-vastase populismi hõngu, millega seostamist Merkel endale lubada ei saa.

Veelgi hullemad on aga Sarkozy hilisemad kriitikanooled Euroopa Liidu riigihankereeglite ja piirideta reisimise režiimi aadressil. On mõeldamatu, et Sarkozy protektsionistlikud, võõra-vastased ja «patriootlikud» värsid ilmuksid ka ühe Saksa kantsleri lauluraamatusse.

Olgu Prantsuse poliitika kaitseks öeldud, et siiani on see kõik lihtsalt üks tavaline valimiste-eelne kisa-kära. Häda on aga selles, et Saksa poliitiku jaoks on see kraam liiga tundlik. Kui Harry Truman veel elaks, rõhutaks ta kindlasti Sarkozyle loo moraali: kui Merkel ei kannata kuumust, pole tal kööki asja.

Suurem pilt on aga selge: igal demokraatial on omad poliitilised eripärad ja rituaalid. Kus lärmakamad, kus vaiksemad. Ja miski ei too neid teravamalt fookusse, kui valimised.

See on aeg, mil rahvas kaardistab oma areneva poliitilise identiteedi ning uuendab ühiskondlikku lepet, valides teatud isikud end juhtima. Sellisel delikaatsel ajal on välismaalt külla tulnud poliitikul alati keerukas sobituda.

Sarkozy-Merkeli ärajäänud etteastete valguses tuleb tõdeda, et nii on lood isegi integreeruvas Euroopas. Ajaloolise ja poliitilise kultuuri erinevuste tõttu on Saksa kristlike demokraatide ja parentsemtristlike Prantsuse poliitikute erinevused (eriti kui viimased on gaullistliku taustaga nagu Sarkozy) liiga karjuvad, et neid ignoreerida.

Üleeuroopalise poliitika koidikust on asi veel kaugel.

Copyright The Financial Times Limited 2012